Kunstnikule loovad tausta faktid, mida me harjumuspäraselt ritta seame, et kinnitada tema professionaalsust. Millal inimene on sündinud, kus õppinud või mis asjus ta kunstiga tegeleb. Siinkohal tuleks siis öelda: Sven Saag (s 1968) on õppinud maalikunsti Tartu Ülikoolis, esinenud näitustel alates 1994. aastast. Ta on Eesti Kunstnike Liidu ning Eesti Maalikunstnike Liidu liige. Samas ei oma see inforida näitusesaalis viibides tegelikult suuremat tähtsust.
Näitusesaalis loeb kunstniku mõte ja selle teostuslik tervik, materiaalse ja käegakatsutamatu kõnekas kooslus. Loeb oskus end visuaalselt väljandada just nii, et see publikut ükskõikseks ei jäta, vaid pigem uusi assotsatsioone tekitab. Näitus on korda läinud, kui sellest midagi hinge jääb – olgu või viivuks. Kunstniku suurim oskus on vaatajat mitte ükskõikseks jätta.

Sven Saagi näituses on see kõik olemas. Kõneldud mõte ja selle terviklik teostus, millele sosistab kaasa isegi piltidelt kumav salapärane punakas valgus, täites kogu saali ja muutes selle seekord hoopis teiseks. Läbi kunstniku alateadvuse hämaruse kumavad meile seintelt kujud kui aimdused mingist  mälestusest, sündmusest, mõttepildist, mille kohta me enam nagu ei oskagi öelda, kas see kunagi üldse oli või mitte.
Need maalid kostuvad vaatajale kui sammude kaja ühes lopsakas tundmatus aias, kus on peidetud värav, läbi mille astuvad kõndija seljataga vaikivad varjud kui mõtted, kes ei lase end lõpuni vaadata ka läbi pika juuksetuka areldi piiludes.

Kunstnik ise on oma piltide kohta öelnud:
„Nagu restauraator, kes eemaldab värvikihte ja leiab nende alt uusi ja vanu figuure, nägusid, vaateid – nii saame ka meie oma mälestusi “välja kraapida” – leida sealt unustatud motiive, figuure, olukordi. Nii on ka minu maalid end ilmutanud värvikihtide eemaldamise läbi, nagu skulptuur, mis valmib kiviplokist kujuri käe all. Sedasi võib väga eri kihtidesse sattuda. Kõigepealt lapsepõlve aeg – vaade vanaema maja verandalt aeda on üks mu esimesi mälestusi. Mõned ploomi- ja õunapuud, sekka ohtralt tikripõõsaid – kõigi nende maitset tean täpselt. Nüüd, suviti verandal vesipiipu tõmmates on see vaade mulle ikooniks muutunud.  Edasi kaevates võib veelgi sügavamale minna – mõned seigad neist on ehk unenägudest tuttavad. Aeg-ajalt külastavad mu lõuendeid mõned naised, osad põgusalt, mõned jäävad kauemaks. Püüan neid üles maalida…

Praegune näitus pole mingi projekt, mille tarbeks ma täpse seinajagu maale teinud olen. See on pigem hetkeseis minu ateljee olukorrast, maalimine on pidev protsess. Aeg-ajalt on lihtsalt tore piltidele puhkust anda ja neile kuuajaline galeriireis teha.“