Harry Pye …
 … videote kohta:
Paari viimase kuu jooksul olen teinud koostööd filmitegija Gordon Beswick’iga. Oleme püüdnud õppida animatsiooni ning teha popilikke videoid. Meie esimene katsetus selliste videote alal oli video Roland Gift’i laulule „Crushed“. Videot näidatakse galerii ülemisel korrusel ja ma arvasin et oleks tore näitusele kohale tuua ka paar maali sellest videost, et teile näidata kuidas nad tegelikult välja näevad. Gordon Beswick filmis Mat’i esitamas muusikapala (Mat’i enda komponeeritud) mille nimi on „Püha saar“. Neid kahte tööd pole mitte kusagil enne näidatud, on tore et nad teevad oma debüüdi just ArtDepoos.



… näitusest üldse:
Mat pani välja ligi 10 uhiuut tööd – õlimaalid plaadil. Nende inspiratsiooniallikaks on tema veealused seiklused. Vee all ujumine on hea võimalus tunda end vabana ning unustada oma mured.
Mina ise tõin kaasa joonistusi, fotosid, kollaaže ning väikeseid maale. Samuti on väljas tekstipõhiseid töid.
Enamik Mat’i töödest on inspireeritud tema armastusest sukeldumise vastu. Minu tööd räägivad mu perest ja sõpradest.
Nii Mat kui ma ise oleme elanud 9 viimast aastat Londonis. Oleme töötanud koos mitmete erinevate projektide kallal ning meil on olnud palju seiklusi. See näitus on meie eludest Londonis ning seostest mida me loonud oleme.





Palun astuge läbi ning vaadake näitust koos Harry Pye poolt spetsiaalselt kirjutatud tutvustusega „Ringkäik näitusel isikliku giidiga“!

Mat Huphrey seisukoht:

Mat Humphrey kasutab oma maalide loomisel instinktiivset ning ettekavandamata lähenemist ning tulemus sarnaneb tihti veealuste maastike, elektronmikroskoop-fotode ning isegi ultraheli skaneeringutega. Need meenutavad baktereid või rakke, vihjates ka taimedele, ussikestele, soolikatele ning muule orgaanilisele ollusele. Kunstnikku on mõjutanud looduskinematograafia pioneer Jean Painlevé, kelle must-valged lühifilmid juba enne Cousteau’d mõjusid poeetiliste nägemustena mikroskoopilisest veealusest maailmast. Painlevé oli suureks inspiratsiooniallikaks mitmetele sürrealistlikele kunstnikele, näiteks Buñuel’ile ja Breton’ile. Mat nimetab oma tööprotsessi „automaatseks maalimiseks“ kuna kõik kujundid on „ise tehtud“ ilma fotograafilise aluseta. Need kujundid on apropriatsioon tema loodusuuringute käigus alateadvusesse talletunud mälestustest ning elamustest. Kuna ta ise harrastab sukeldumist, siis on selle tööde kogumiku allikaks tema enda kogemused veealusest reaalsusest. Ise selgitab ta seda nii:
“Viimase kahe aasta jooksul olen ma päris palju sukeldunud Inglismaa rannikuvetes. Vesi on alati külm, eriti sügaval, ning nähtavus võib olla väga kehv. Tänu piiratud nähtavusele liigun ma tihtipeale mööda merepõhja, end vaid sõrmeotstega edasi tõmmates. Kui ma teen seda aeglaselt ja ettevaatlikult, siis saan ma väikseid elusolendeid lähedalt jälgida. Et õhku kokku hoida, pean ma muutma oma hingamist ning aeglustama oma südametööd ning selles olekus muutub sukeldumine unenäoliseks elamuseks. Merepõhjas võib end tunda kummaliselt õdusalt ning hingamisaparaadi, sukeldumisülikonna ning maski kütkes tekkib tunne nagu uuriksid sa omaenda mõttemaailma. See on müstiline paik, ebamaine ning hämara atmosfääriga.“
Eelmise aasta alguses seadis Mat endale eesmärgiks luua iga päev üks uus pilt.

Meedia:
19.08.09
Andreas Trossek. Kaks meest Londonist
Eesti Ekspress