10. märtsil kell 17 ArtDepoo galeriis toimub ühe mainekama noore eesti maalija August Künnapu isiknäituse avamine.

Näitusega “Maskid” avaldub uus tahk kunstniku loomingus. Eksponeeritud on 17 assamblaaži ja 4 maali, mis uurivad inimloomust läbi erinevate kultuuride maskide.

Kunstikriitik Eero Epner:

Raske on ette kujutada teist sedavõrd tähendusrikast teemat kui maskid. Siit võib liikuda teatrisse ja etnoloogiasse, Juri Lotmani ja "Kärbeste jumalani", aga miks ka mitte viimastel olümpiamängudel furoori põhjustanud jäähokiväravavahtide kiivriteni. Viimased olid kaunistatud ja tuunitud erilisel moel: kiiver polnud lihtsalt kaitsevahend litri teel, vaid kotkad, draakonid ja muud möllanud olendid pidid kaitsma ka selle paha vaimu eest, kes tuli üldse mõttele litter väravasse visata. Ei, maskid ei ole niisama.

Kuid August Künnapu jaoks on maskid selles mõttes just "niisama". Ta tunnistab ausalt, et rituaalne aspekt jätkem galeriisse sisendes kõrvale ning keskendugem esteetikale: puhtale kunstile. Ja tõepoolest, nende maalide kese on kahtlemata värvil ning selle värvi väändumisel vastavalt etteantud vormidele. Vaadakem kasvõi töid "Mees Kao külast" või "Nuubia härra" – kas ei meenuta need peaaegu et abstraktset kunsti, kus tähelepanu pole mitte "mehel" ega "härral", vaid liigsetest tähendustest puhastatud värvidel ja nende omavahelisel koosmõjul. Kahtlemata. Selge pindadena edasiantud koloriit meenutab meile mitmeid voolusid 20. sajandist, mil iseseisev värv oli maali olulisim tunnus.

Künnapu pühendab maaliseeria Leni Riefenstahlile, "kelle kaamerasilm tutvustas maailmale selle isikupärase suguharu kultuuri."

Kuid Künnapu pole siiski lõpuni "esteet". Pangem esmalt tähele, et tööd pole pealkirjastatud mitte kui "Punane" või "Kompositsioon rohelisega", vaid nad on sageli määratletud antropoloogiliselt: "Nuubialane", "Nuubia nooruk", "Egiptuse mask", rääkimata salapärasest Kao külast. Järelikult peame kunstniku tahet ka tööde vaatamisel arvesse võtma, ning märkama, et spetsiifilised aafriklase näojooned, koljustruktuur ning silmavaade on määrava tähtsusega. Lisaks on modellide päritolu oluline veel üht mõõdet arvestades, ja see on eksootika. Nii idamaad, kust on pärit mitmed maskid (vt nt "Buddha") kui ka Nuubia on meie jaoks "eksootiline", võõrapärane, ja seega ühtaegu nii romantiline kui ka ohtlik. Säärases dramaturgilises kokteilis saavad seega kokku kaks eksootikat: esiteks modellide võõrapärasus, ja teiseks maskide kui sääraste eksootilisus. Mis on tulemuseks? Tulemuseks on see, et maailm tõmmatakse laiemaks.

Veel üks aspekt, mis vabastab Künnapu esteedi raskest positsioonist, ja nimelt: maskidega tulevad kaasa ka meeleolud. Siin on nii groteski kui jämekoomikat, nii romantikat kui mõtlust, nii ähvardust kui meelitust, nii õõva kui rõõmu. Need pole psühholoogilised meeleolud, siin ei käsitleta "isiksusi" või "karaktereid", vaid inimlikke tundeid nende üldistatud kujul. Kas polegi ka see üks maski trumpe – kaovad tüübid, tekivad arhetüübid? Ja kas mitte (moodsad) arhetüübid pole ka need, mille vastu tunnevad huvi popkunstnikud, seega ka neopopi autorid, kelle sahtlisse on Künnapu sageli arvatud?

Seega on neil töödel vähemalt kolm tasandit: esteetiline, antropoloogiline ja arhetüüpne. Ja mis veel maski taga võib olla?"

Näituse keskmes on hiigelsuur Bali saare elaniku mask, mis valmis koostöös skulptor Vambola Metsaga.

Autori eriline tänu kuulub Vambola Metsale ja Peeter Salmelale Universaal-Universumist.
Organisaatorid tänavad Santa Helena veine ja Eesti Kultuurkapitali.
Näituse muusika - Romb.
Näitus jääb avatuks laupäeva, 3. aprillini.