Juba aastaid on Laurentsiuse üheks „kaubamärgiks“ olnud isikupärane kombinatsioon miniatuursest ülirealistlikust õlimaalist ja hiiglaslikust domineerivast baroksest pildiraamist. Näitusel Haus Galeriis saabki näha kunstniku viimaseid „maal megaraamis“ katsetusi.  

„Mulle väga meeldivad igavad ja kopitanud žanrid nagu portree ja lillemaal. Võtan seda väljakutsena leida sellele põnev ja ootamatu lahendus. Meeldib kasutada kitši atribuutikat nii, et tulemus ei oleks üldse kitš – nagu pääseks terve nahaga, joostes üle miinivälja.
Kaasaegses kunstis on üsna levinud meetod millegagi liialdada – massiga või vormiga näiteks. Minu teostes on raam rõhutatult olulisem kui maal, absurdsuseni olulisem. Mingil määral on see metafoor kunstist või siis ükskõik millest – et teos ise polegi nii oluline kui see, mis selle ümber toimub. Et kas ma proovin kuidagi moraali lugeda? Mitte eriti. Võtan mingi teema ette ja proovin selle nii ära lahendada, et näituse külastajal oleks huvitav. Et need, kes maali hindavad, saaks mingi elamuse. Kui sellega kaasneb mingi moraal või poliitiline sõnum – tore, las ta siis olla. Aga see pole peamine. Peamine on tekitada elamus,“ ütleb autor.

Lauri Sillak (1969) omandas kunstihariduse Eesti Kunstiakadeemias maali erialal, näitustel esineb alates 1993. aastast. Tegutsenud õppejõuna EKA maaliosakonnas alates 2000. aastast; pälvinud mitmeid auhindu, sh Konrad Mäe medali. Teoseid leidub mitmetes muuseumikollektsioonides.