Näitused > Toimunud > Haus 2

Haus 2 11.11.2015-22.12.2015

Eesti Maalikunstnike Liit

30 x 40 DUUBEL 2

Maal peab olema taksoformaadis

Eesti Maalikunstnike Liit on Haus Galeriis üles seadnud oma traditsioonilise ülevaatenäituse. Sarnaselt eelmisele aastale on tänavugi teostele seatud üksainus piirang – igaüks neist peab mahtuma üht- või teistpidi mõõtudesse 30 x 40 cm, teema ja tehnika osas on lubatud lasta fantaasial lennata. Kas sellised tingimused mõjutavad teose loomist innustavalt või kammitsevalt, millised on arengud eesti maalikunstimaastikul ja kuidas galeriid neile kaasa aitavad, arutlevad liidu liikmed.

„Neid tingimusi tuleks käsitleda kui platvormi, mis võimaldab avada eesti maalikunstis sisalduvat mitmekesisust ja reserve võimalikult terviklikult ja laial skaalal,“ kommenteerib tänavust näitust organiseeriv Kreg A-Kristring, kelle hinnangul sarnaneb olukord festivali õhustikule, kus kunstniku individuaalsus kõlab valdkonna kui terviku ühtsuses. „Iga kunstnik saab ennast salgamata tuua näitusele kaasa oma loomingulise väljenduse antud ajahetkes, kunstniku tee on ju viis jõuda eelkõige iseendani ja alles sedakaudu maailmani,“ lisab ta mööndusega, et maali pisiformaat võib kunstnikule tähendada ka mugavusstoonist lahkumist.

„Maalikunst on tundlik meedium, mis võimaldab õrnalt isiksuste nüanssidel välja paista“, lisab omalt Mart Vainre. „Kuna kammitsus on pigem formaalne, siis peab iga autor siiski enda kriteeriumidesse nö ära mahtuma, mis võib olla nii vabastav kui ka valulik protsess“. Suure formaadi ja ekspressiivse käekirja poolest tuntud Jaan Elken omakorda leiab, et kuigi kunstnikel on tavaliselt mingid kindlad formaadid, milles ollakse harjunud end nähtavaks ja kuuldavaks tegema, on käesolevas projektis osalemine võimalus, mitte kohustus. „Igal osaleja saab selle situatsiooni enda jaoks lahti mõtestada, oma tavapärase maalimõtte proportsioonide nihutamine ja sattumine harjumatutesse vahekordadesse võib olla heaks väljakutseks.“ Liidu juhatuse esimehe Maria Sidljarevitši jaoks ongi see olnud võimalus oma loominguline leidlikkus proovile panna. „Tundub, et olen veel sellises staadiumis, kus igasugused piirangud mõjuvad mulle inspireerivalt“, kommenteerib ka eelmise aasta näitusel edukalt esinenud värvikaid fantaasiamaailmu kujutav kunstnik.

Loominguline leidlikkus tuleb talle appi teistegi tööde puhul, mille teostamisel peab arvestama muuhulgas ruumi seatud tingimustestega. „Ka tellimustööd katsun teha niimoodi, et endal oleks huvitav“, selgitab Sidljarevitš, kes lähtub formaati valides tavaliselt eelkõige siiski ideest – mõni näeb täiuslik välja väikses formaadis, mõnd aga pole alla 2-meetrise lõuendi peal üldse mõtet väljendada.  Galerii seisukohast on väiksemas formaadis kunsti on tihtilugu hõlpsam „turustada“ - see sobib hästi kingitusteks ning mahub turistide reisikohvritesse – ning et selle praktilised väärtused on kahtlemata suuremad, leiab ka Kreg A-Kristring. „Vanemate kunstnike sõnapruugist on jäänud meelde, et maal peab olema taksoformaadis,“ osutab ta transpordiaspektile ning avardab samas teemat laiemas kunstiajaloolises kontekstis. „Hollandi 17. sajandi maalikunsti tuntakse kui kuldajastut, perioodi kunstnikke nimetatakse väikesteks hollandlasteks puhtalt väikseformaadilise maalimise tõttu. Samas olen kogenud tühisusest kõmisevaid suuri formaate.“ Omaenda loomingus on ta kasutanud nii alla alla viie sentimeetrist minatuurset formaati kui üle viie meetrist lõuendit ja maalipõhist ruumi-intallatsiooni.

Maalimeediumi väljumine klassikalisest kahemõõtmelisest dimensioonist iseloomustab kunstimaailma juba mõnda aega, niisamuti näitust 30 x 40. Eelmise aasta näitusel lahendas üks liidu liikmetest – Maarit Murka – ülesande lisades tööle kolmanda mõõtme, samuti tegeles Kreg A-Kristingu maal assamblaaži kaudu füüsilise ruumiga. „Piiluavadega  kastmaale leidub Euroopa muuseumides juba alates 16. sajandist, ruumiproblemaatikaga on maal seotud kogu oma eksistentsi jooksul alates barokiajastu kirikute taevassepürgivatest kujutistest kuni modernistliku kunstipraktikani,“ osutab viimane, kuidas ajalooliselt on maalikunsti üheks suurimaks väljakutseks olnud just illusionistliku ruumi loomine tasapinnal. Ka Eestis kompavad maalikunstnikud meediumi piire juba pikemat aega, näiteks möödunud aastal toimunud Merike Estna näitusel "Mina kui maal" ning Kunstihoones toimunud grupinäitusel "Can`t go on, must go on“, samuti Laura Põllu isikunäitustel, selgitab Vainre. „Võiks öelda, et rahvusvahelisel tasandil on maali piiride küsimus juba vaibunud, Eestis on siiski vaja samad mängud läbi mängida, kuna see võimaldab nii kunstnikel kui publikul järgmiseks vaadata tulevikku või ka tänapäeva, kus meedium on tööriist teema avamiseks.“ Elken täiendab, kuidas nii mõnegi kunstniku jaoks on ruumiline ja installatiivne maal saanud peamiseks strateegiaks, samuti on uutest meediatest saadud kogemus rikastanud maalikunsti nt videomaalina. „Maalikunst on arenev meedium ja ka eesti maalikunst on hästi vastanud 21. sajandi kunsti väljakutsetele,“ leiab kunstnik, kes ise maalib hetkel töid Tartu Kunstimuuseumi juubeliga seotud näituseks. Nii tema kui Sidljarevitš planeerivad juba ka näituseid järgmisse aastasse Draakoni galeriisse.

Galeriisid peab Sidljarevitš siinjuures oluliseks kohaks, kust iga inimene saab vabalt läbi astuda, tutvuda erinevate kunstnike loominguga ja leida teos, mis vastab tema nõutele ja maitsele. „Galerii on koht, kus võib näha kunstniku loomingu füüsilist kondensiooni, mida kodulehelt pole võimalik tajuda, eriti kui on tegemist strukturaalsete-faktuursete maalidega,“ lisab Elken, kelle arvates peaksid kunstnike esindamise enda kandma võtma just galeriid. Galerii on professionaalne vahendaja, kes täidab tühimiku kunstniku ja publiku ning kunstniku ja kollektsionääri vahel, nõustub ka Vainre. „Vahendamine toimub usalduse põhiselt, galerii peab tundma kollektsionäärile huvipakkuvaid teemasid ning tegema suure selektsiooni kunstiväljast tervikuna, mis on liiga mitmekesine, et erialaväline inimene seal orienteeruda jaksaks.“ Kaasaegse kunsti müügi mõttes pole leib olnud kerge teenida, 90ndate galeriibuumist on välja tulnud üksikud ja tugevamad, iseloomustab Kreg A-Kristring arenguid galerii- ja kultuurimaastikul.

Publiku seisukohast loob aga näituseplatvorm resoneerimispunkti, kus sugulashinged, -ideed ja -kogemused kohtuvad kultuurilises eetris, leiab ta. „Keegi publikust ei lahku pettunult ja kogetud rikkus puhastab tõesti hinge argielu tolmust.“

 

Eesti Maalikunstnike Liidu näitus jääb Haus Galeriis publikule avatuks kuni 16. detsembrini.

< tagasi
Plakat 30 x 40
Tundmatu Autor
Plakat 30 x 40
2015. (raamimata)