Lae alla ja täida manuses olev registreerimisvorm ning saada see e-posti aadressile haus@haus.ee. Palun võtke meiega küsimuste korral ühendust.
.png)
Haus Galerii 14.05.2022 15:00
VANEMA KUNSTI KLASSIKA - laupäev, 14. mai 15:00
Piia Ausman oksjoni kuraator
Just meie varasema perioodi kunst on see, mis peegeldab erinevaid aegu kõige enam. Aeg ja selle ilmingud on siin loetavamad kui moodsa kunsti puhul. Moodne kunst loob ja edastab sõnumeid märksa vormieksperimentaalsemas ning märkide-sümbolite rohkemas keeles. Realistlik ja olustikke kirjeldav alatoon teeb 20. sajandi algusest tõukunud eesti kunsti aga vaatajale tähendus-selgemaks. Maalid kõnelevad sellest mis oli ja kuidas oli.
Tänases keerulises poliitilises olukorras, kus teatud ajaloomustrid korduvad, on selle vabadust aga ka äärmuslikku vabadusetust kogenud kunstnike generatsiooni loomepärand eriti tähendusrikas. Teosed, mis kannavad edasi olnud hetkede emotsiooni lasevad aimata siinse kultuuriruumi selgeid läbielamisi või varjatud allhoovusi. See on autorkond, kelle näitel saab iseloomustada aegade ilminguid nii baltisaksa kunstiloome olemusest ja vaatenurgast lähtuvalt, kui rahvusliku liikumise järellaines, aga ka kohaliku professionaalse kunstihariduse arengute ja maailma-avatuse võtmes. 19. sajandi keskpaik, ärkamisaeg, Esimese Eesti Vabariigi lootused, II maailmasõda ja okupatsioon ning „sula“ on kõik kunstis emotsionaalselt loetavad. Tähelepanelikule silmale avanev visuaalne keel on kõnekas.
Tõepoolest, siinne ekspositsioon kutsub AEGU analüüsima nii kronoloogias kui emotsioonis - tööd on jaotatud teemadesse ning esitletud alalõikude siseselt nende valmimisaastate järjekorras. Vaatamata iga aja omakõlalisele akordile on teoste teemadepõhine grupeerimine ja aegade segamine siiski ka väljakutse. Nii võime näha ranna- või linnavaateid kõrvutavalt 1930ndaist ja 60ndaist, kus teemagruppide ühisnimetajaks ei ole mitte kunstiteoreetilised oletused vaid emotsionaalselt võrreldavad alatoonid. Teosed, mis on ühtpidi ajakesksed kui aegade ülesed, saades inspireeritud tegelikult ju väga lihtsatest inimlikest tundeilmingutest – rõõmud, kurbused, igatsused, hingevaikus... Nii liiguvad selle ekspositsiooni pealkirjadki – Idüll, Arhailisus, Abstraktioon, Ääremaad, Puud, Pühajärv...
Rõhutatult tuleb valiku puhul aga esile ka selle perioodi kunstnike loomingu olulisim märksõna, milleks ei ole niivõrd MIDA maalida vaid KUIDAS maalida. Kuidas kujutada kõige lihtsamaid loodusvaateid, figuraalkompositsioone, natüürmorte, linnavaateid, mille olemuses ei ole midagi keerukat ega erilist, ent mille tavalisus muutub unikaalseks läbi loova interpretatsiooni. Nii näeme Elmar Kitse maalimas Oostriku jõge, mille rahulikule rohelisele vastandub kunstniku kiire impressionistlik pintslikiri, või koloriidivirtuoosset Konstantin Süvalot täpitamas üheks Pühajärve vett ja taevast, või Valerian Loiku sidumas peidetud paekivikollase vanalinna tänavasillutised ja seinad üheks värvimuljeks, või Roman Nyman maalimas Hispaania valgust, otsides varjude ja päikesekirkuse kontraste, kasutades valkjaskollast, rohelist ja pruuni, või Eerik Haamer, kelle mustjas joonekontuur on vahend, millega rõhutada karmi rannaelu ja kalurite jõulisi karakterijooni, või Silvia Jõgever ja Ilmar Kimm, kes loovad vaat et märkamatult ühelt heleduselt teisele üleminevate maalipindadega õhulisi agulivaateid.
Suunaviited „kuidas“ maalimisele on selle oksjoniesitluse läbivaks tekstiideeks, jätkudes kunstiloolase Eero Epneri poolt kirjutatuna juba iga töö juures eraldi. Kirjeldused teostest, mis kutsuvad vaatama seda poolt kuidas ka võib maailma näha. Just interpretatsioonide paljusus teeb kunsti võluvaks. Taandub ju lõppeks kõik sellele KUIDAS me elu ja selle ilmingutega ümber käime ja millised vahendid enese ning ümbritsevaga suheldes valime - kas sügavuti minevad, mõistvad, sallivad ja tasakaalukad või vastupidi. Eesti vanema perioodi kunstnikud on valinud tasakaalu. Need tundlikud ning tihti keeruliste elusaatuste ja kogemustega loojanatuurid on valinud loomingu, mille tulemus vaatamata kõigele ei lõhu ega irriteeri vaid kirjeldab, viitab, paelub, hämmastab ja kutsub seisatama, et mõelda, vaadata ning mõista.
Kunst võib väljendada erinevaid igatsusi ning idüll, elujaatus, täiuslik harmoonia on üks neist, mida 20. sajandi esimese poole autorid sageli kunstist otsisid. Nii muutus kunst pärismaailmaga paralleelseks – sealt pidid nii autor kui vaataja leidma midagi, mis justkui meenutab pärismaailma, kuid suudab täita reaalse elu tühikud õnnetundega. Idüll on veatu seisund, mida ei varjuta ükski tumedus. Vaadatakse elu helgemat poolt ja seda tingimusteta.
Idülli otsides näitavad erinevad kunstnikud aga tegelikult nii oma isiklikke fantaasiaid kui ka neid fantaasiaid, mida me kõik ühiselt jagame. Vaikne õhtupoolik jõekäärus, sügisene mets või uudishimu elu vastu on ilmselt idüllilised meie kõigi jaoks – ja suuresti ka tänu sellele, et nii on meile maailma näidanud kunstnikud ja nende pildid.
Pühajärvest kujunes 20. sajandi esimestel kümnenditel siinse maalikunsti, aga ka laiemalt kultuurielu topograafias uus sihtkoht. Pühajärvest kirjutas juba sajandi alguses novelli Friedebert Tuglas, hiljem oli aga Pühajärvest inspireeritud tema romaan “Felix Ormusson”. Tema sõber Konrad Mägi käis siin noorena suplemas, ja 1918. ja 1919. aasta suvedel suvitasid nad siin ühiselt koos kultuurirühmituse “Siuru” teiste liikmetega. Mägi hakkas siin Pühajärve ka maalima, kirjanikud aga luuletasid. Seega kujunes Pühajärvest märkimisväärne paik, mis inspireeris ja mida on ohtralt kujutatud nii värvide kui sõnaga.
Konstantin Süvalo haruldane ja meisterlik maal on valminud selsamal 1919. aasta suvel. Pole andmeid, et ta oleks siin olnud koos “Siuru” liikmetega ja miks täpselt toona hoopis Pärnus elanud Süvalo Pühajärve äärde jõudis, ei ole täpselt teada.
Siiani on kunstiajaloost olnud hästi teada järgmisel, 1920. aasta suvel valminud maal, mis asub Eesti Kunstimuuseumis ja mis kordab antud maali rakurssi, pintslikirja, ka värvivalikut. Seega on käesolev maal tõeline avastus, kuna eelneb aasta võrra Süvalo ühele kõige olulisemale maalile ning on selle esimene variant. Eesti Kunstimuuseumis olevat tööd on nimetatud mh neoimpressionismi kõige puhtamaks näiteks Eesti kunstis, millest kriitikute sõnul õhkub positiivsust ja optimistlikku meeleolu. Võimalik, et käesolev töö osales ka 1919. aasta suvel Tallinnas Eesti kunsti esimesel ülevaatenäitusel, kust Süvalolt oli väljas ligi kümme maali.
Pühajärv on tõeliselt omapärane teos, mille puäntellistlik laad ehk kunstnik on maalinud väga väikeste pintslitõmmetega, mis meenutavad pigem punkte või vajutusi kui tõmbeid, oli omal ajal Eesti kunstis vägagi ootamatu. Pintslilöökide erinev suund annab maalile justkui dramaatikat, kuid avarus, õhurikkus, optimistlik koloriit, veepinnale peegelduste maalimine ja nii edasi pingestavad küll kompositsiooni, kuid ei muuda seda ärevaks. Tegemist on kahtlemata Konstantin Süvalo ühe kõige olulisema maaliga, millel on märkimisväärne koht ka laiemalt Eesti kunstiloos.
Kunsti objektiks arvatakse sageli olevat pidulikud ja glamuursed vaated. Kunst peaks meieni tooma erakordseid hetki, mis sööbivad mällu ja lummavad. Ometi ei tööta kunstnikud sageli sugugi nõnda. Nii näiteks on Elmar Kits öelnud: “Mitte kunagi ära vali motiivi või vähemalt vali seda nii vähe kui võimalik. Sest kui sa juba kuhugi lähed, istu lihtsalt maha. Muidugi tee kindlaks, et see on hea varjuline koht, et päike ei paista sulle peale ja sul on mugav, nii et saaksid töötada. Ja usu mind – see toob alati kaasa palju parema töö kui siis, kui sa valid motiivi. Sest midagi huvitavat juhtub siis, kui sa valid motiivi: sa valid seda, mida oled kindlasti juba varem näinud.”
See tähendab, et kunstniku ülesandeks ei ole valida tingimata kõige säravam motiiv, vaid kõige huvitavam. Me võime näha maalilise vanalinna asemel hoopis kangialuseid, erakordse panoraamse maastiku asemel võsa – sest huvitavaks teeb maali alles see, kuidas kunstnik maalinud on.
Käesolevas oksjonivalikus on eraldi peatükk pühendatud Richard Uutmaale. Need teosed on erilised, sest pärinevad kõik ühest kollektsioonist – Uutmaa naise õe kogust. Teosed on omal ajal liikunud Eestist Brasiiliasse ning kahtlemata on kõigil neil olnud eriline tähendus nii Richard Uutmaa jaoks, kes need on lähisugulasele kinkinud, kui ka tema perekonnale, kelle jaoks need kaugel Brasiilias sümboliseerisid ja meenutasid aastakümneid kodumaad. Nüüd jõuavad need teosed tagasi.
Richard Uutmaa sündis 1905. aastal Põhja-Eestis Altja kalurikülas. Seal veetis ta oma nooruspõlve, kuni läks “Pallase” kunstikooli kunstnikuks õppima. Koduküla jäi aga tema südamesse ning kogu ülejäänud elu liikus ta Altja ja Eisma kandis edasi. Tema maalide süžeed on väga suures osas pärit just sealtkandist – me näeme Uutmaale väga koduseid ja tuttavaid vaateid, mis olid talle südamelähedased nii kirjandusliku sisu kui ka maalilisuse tõttu. Kuigi 20. sajandi teine pool oli tormiliste muutuste periood, kus kõik teisenes tohutu kiirusega, siis Uutmaa on haakinud ennast just muutumatuse külge. Järjepidevalt ja programmiliselt kujutab ta võrgukuure ja talumaju, milles aeg on seisma jäänud. Ilmselt just seetõttu soovis tema naise õde sääraseid kujutlusi ka oma Brasiilia koduseinale – vaatamaks koduküla, mis on endiselt säärane, nagu tema lapsepõlves. Sellises programmilisuses võib näha ka teatud poliitilist žesti, pagemist nõukogude progressi- ja masinakultusest hoopis arhailisemate keskkondadeni.
Ka linnavaadetes, maastikes ja natüürmortides keskendus Uutmaa pigem lähenemisele, mis oleks ajast puutumata. Sarnaselt Konrad Mägile on ka tema maastikud ja linnad inimtühjad, neis puuduvad märgid uusarendustest või muutustest üleüldse. Uutmaad ei paelu näiteks Õismägi, vaid ikkagi vanalinn tänu tema romantilisusele ja ajatusele. Uutmaa maalijaprogrammiks näib olevat tõepoolest elada küll Teise maailmasõja järel, kuid maalida nii, nagu maaliti enne seda sõda – ja neid objekte ning nähtuseid, mis on sellest ajast peale muutumatuna säilinud.
Abstraktne kunst ei saanud Eesti NSVs kunagi täiemõõduliselt välja areneda. Pärast Teist maailmasõda olid säärased otsingud keelatud ning abstraktsuse eest võisid sind tabada isegi erinevad karistused. Seetõttu pole imestada, et abstraktseid katsetusi kohtame pigem väliseestlaste loomingus, kus mingeid sääraseid piiranguid ei olnud.
Samas ei olnud abstraktsus esteetilistel põhjustel siinsete autorite jaoks kunagi liiga võõras. Juba enne Teist maailmasõda tihenes mõnede autorite pintslikiri sedavõrd intensiivseks, et motiiv kaotas piirjooned ja muutus ebaoluliseks. Isegi Konrad Mägi loomingus võime märgata lähenemist abstraktsusele, kuna oluliseks on saanud abstraheeritud koloriidiparaadid, aga mitte motiivid nende äratuntavuses.
Siiski näib Eesti kunstnikke nii siin- kui sealpool raudset eesriiet ühendavat soov liita oma teostes realistlik, äratuntav motiiv ja abstraktne käsitluslaad. Nii tunneme näiteks Endel Kõksi teoses ära mehe ja naise ning abstraheerimine on jäänud foonile, tema omaaegne parimaid sõpru Elmar Kits viitas aga juba poolabstraktsete tööde pealkirjadega, et soovib reaalsusest siiski mitte täielikult eemalduda. Eesti kunstnikud ei läinud reeglina radikaalse abstraktsuse teed, vaid pigem kasutasid abstraktsust poeetilise vormimänguna, kus värvide ja pintslikirja läbitöötatus annab maalile laiema mõõtme. Mõnede autorite jaoks võiks abstraktsionism olla tõesti ka poliitiline žest, kuid paljude jaoks siiski mitte – abstraktsust mõisteti pigem esteetilise tööriistana kui ideoloogilise žiletina.
Huvitava peatükina võib välja joonistada kunstnike lembuse kujutada puid. Metsa kujutamisel on pikad poliitilised ja ideoloogilised tagamaad – näiteks seostati Saksamaal metsa saksa rahvusega. Ent Eesti kunstis niivõrd tugevaid sidemeid metsa ja poliitika vahel ei tajutud. Pigem läheneti metsale romantiliselt, temas nähti salapärast tihnikut, tihedat labürintlikku võsa, mis peidab endas saladusi.
Lillede kujutamine on kandnud endas ajaloos mitmeid eesmärke alates looduse imetlemisest ja lõpetades kõikvõimalike sümboolsete tähenduste põimimisest. Eesti autorid kujutasid lilli väga erinevates kontekstides, kuid käesoleval oksjonil on väike bukett maale, kus lilled on välja tõstetud nende loomulikust kasvukeskkonnast ja eksponeeritud sätitud natüürmortidena. Kõiki neid töid ühendab soov näidata ennekõike lillede värvijõudu, aga ka nende haprust ja õrnust.
Johannes Võerahansu oli väga mitmekülgne autor, kes ühena vähestest proovis keskenduda ka inimrühmade kujutamisele. Kui üldiselt andsid Eesti kunstis tooni maastikuvaated või natüürmordid, siis Võerahansu võttis mitmel korral ette figuraalkompositsioone. Sealjuures on tema teemadering lai: “Jutustus” on pigem mütoloogilise sisuga, kasutades Võerahansu teistestki töödest tuttavat motiivi lõkke ääres istuvatest inimestest, kes jagavad justkui mingit saladust. Arhailine episood, mis näib kõnelevat samas midagi olulist inimühiskonna olemusest. “Taastajad” toimub aga kunstniku kaasajas ning see on stseen, mida ta võis tõesti kogeda selsamal maalimise päeval. Taastatakse parajasti Tartu linna, mille pommirahes purunemine andis ainest sadadele maalidele. Enamasti kujutataksegi varemeid ja purustusi, me näeme arhitektuurilist puru, kuid Võerahansu keskendub seevastu inimestele selles linnas. Enamgi kui päevakajalises maalis näeme inimeste vaprust, kuid nad proovivad keset hävingut üles ehitada uut elu.
Voldemar Kangro-Pooli teosed on haruldased ja kogu tema looming jäi väikesearvuliseks. On küll teada mitmeid tema portreesid, kuid käesolev maal on kunstiajalooline avastus. Maalitud Kangro-Pooli kõrgperioodil kujutab see Elvi Keskkülat, noort naisterahvast, kellest hiljem kujunes rahvusvaheliselt tunnustatud kirjandusteadlane. Mh uuris ta “Don Quijotet” ning pälvis tänu sellele Hispaania olulise stipendiumi. Ta tegi ka kaastööd ajakirjale “Eesti Naine”.
Keskküla iseseisvus ja haritus on selgelt tajutav ka selles portrees. Otse vaatajale suunatud pilgu enesekindlus ning kontrollitud ja lakooniline poos annavad märku, et modell ei proovi vaatajale tingimata meeldida ja temas naudinguid tekitada, vaid pigem huvi ja uudishimu. Kangro-Poolilt on siiani teada peamiselt meesportreed, kuna Elvi Keskküla portree lisab uue tahu mitte ainult Kangro-Pooli loomelukku, vaid ka laiemalt moodsa naise kujutamistraditsiooni Eesti maalikunstis. Foonil, aga ka modelli käsitluslaadis on endiselt näha Kangro-Pooli varasemat laadi, kus realismi asemel huvitasid teda abstraheeritumad vormid ja teatav ekspressiivsus.
Mere kujutamine Eesti vanemas maalikunstis ei tule üllatusena, kuna oleme mitte ainult mereriik, vaid mitmed kunstnikud olid ka ise mere ääres sündinud ja kasvanud – näiteks Eerik Haamer oli pärit Kuressaarest. Sealjuures maalitakse merd enamasti mitte sümboolselt, meri ei hakka illustreerima ajalugu, psühholoogiat või kellegi emotsionaalset plaani. Meri on looduslik objekt, mida vaadatakse maaliliste vahenditega. Kunstnikud pigem taandavad ennast ja proovivad merd vaadata läbi tema erinevate olekute. Meri või laiemalt veepind võib olla tüüne või tormine, see võib vaatajas tekitada rahu või dramaatikat.
Merega seostub tihedalt kalurielu. Erinevalt mere kujutamisest muutub kalurite elu kajastamine tihti sümboolseks. Kaluris nähakse omalaadset lukuauku, läbi mille me näeme laiemalt inimese ja looduse kooselu. Kalur ei ole lihtsalt töömees, vaid eksistentsiaalne metafoor, mis kõneleb looduse võimsusest ja inimese vintskusest leida nappide vahendite kiuste võimalus ellu jääda.
Tallinnat on aegade jooksul palju kujutatud, kusjuures välja on kujunenud teatavad vaatamise lemmikrežiimid. Kohavalikul eelistatakse muidugi valdavalt vanalinna tänu tema maalilisusele ja salapärale. Rakurssidest kasutatakse enim tänavavaadet ehk kunstnik on maalinud seda, mis tema silmade kõrgusel on, kuid vahel tõustakse ka kuhugi kõrgemale ning jälgitakse sealt vanalinna katuste maalilist rütmistatust. Vanalinna sedavõrd intensiivne kujutamine annab märku kunstnike soovist siirduda oma kunstis minevikku, mida tajutakse turvalise ja harmoonilisena. Kaasaeg põhjustab liiga palju pingeid – ja seetõttu on Tallinna vanalinna-vaated mitte ainult pilguheitmised linnaosa arhitektuuri, miljöösse ja atmosfääri, vaid ka teatud inimlike igatsuste platvorm.
Paljud Eesti kunstnikud pöörasid 20. sajandi jooksul oma pilgu mitte olevikku ega tulevikku, vaid minevikku. Neid huvitas arhailisus, maailma paigalejäämine ning tagasivaatamine aegadesse, olukordadesse ja esemetesse, mis kandsid endas aja kihistusi. Sellel oli mitmeid eesmärke: vahel oli soov keset modernsust peatuda ja vaadata hoopis arhailisust. Pärast sõda, keset okupatsiooniaega võis see olla aga ka poliitiline žest, rääkimata inimpsühholoogiale omasest sentimentaalsusest ja romantikast, mis klammerdub alati mineviku, mitte kunagi tuleviku külge, mis tolle aja kontekstis oli eriti vastuoluline.
Arhailisuse otsingul liiguti erinevates Eesti piirkondades ning otsiti erinevaid motiive ning seda tegi terve põlvkond meie varasema kunstiperioodi loojaid. Valmis rida arhailisust rõhutavaid kunstiteoseid, mille eesmärgiks võib lugeda lisaks romantiseerimisele ka lohutamist.
Hetkel, mil tunneme end moodsa maailma tõtakuses või poliitilistes tõmbetuultes ebakindlalt, pakuvad kunstnikud meile minevikust leitud ankruid. Me oleme harjunud minevikku idealiseerima, ennekõike pakub aga mineviku-mõõtme meeldetuletamine kindlust ja stabiilsust. Tulevik on alati peaaegu ilma kontuurideta, me ei oska sellest veel midagi arvata, samas kui olevik on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Ainus mis on lõpetatud, valmis ja alati muutumatu, on minevik.