Paul Liivak
(1900–1942)
Lilled. 1925
õli, vineer. 62.5 x 63 cm (raamitud)
hind 1 700 (müüdud)
All paremal: P Liivak 1925
Paul Liivak on siinse kunsti üks romantilisemaid kujusid. Ta alustas kunstiõpinguid Tallinna Kunsttööstuskoolis 1915 ja jätkas Pallases, mille lõpetas 1922. a. Kunstniku varasema loomingu moodustasid rahvuslikel motiividel lüürilised ja õrnad, tihti muinasjutulised akvarellid, mis paistsid silma isikupärase vaatenurga ja tihti isegi juugendlikult väljavenitatud vormidega. Liivakust sai kooli lõpetamise järgselt vabakutseline kunstnik ning ka üks 1930ndate juhtivaid graafikuid. Ta töötas peamiselt linool- ja puugravüüri tehnikas ning tegi tušijoonistusi. Paul Liivak hukkus Punaarmeesse mobiliseerituna 1942. aasta alguses, seetõttu on tema loominguline pagas üsna napp. Oksjonil esindatud lillemaal on oma valguses ja kumas üllatav ja akvarellide kõrval vägagi erandlik. Lilled mõjuvad kohati Madalmaade natüürmortidele omaselt sakraalsetenagi, kõneledes elu kaduvuse ja kestvuse teemast, mil ilu näib omahiilguses ometi nii üürike, manitsedes meid keskenduma elu sügavamatele väärtustele. Ometi on tööd vaadates tahtmine selle valgusesse sukelduda ning maaliruumis kõndida nagu lõputul teel, mille kohale öö ei saabugi.
Paul Liivak on siinse kunsti üks romantilisemaid kujusid. Ta alustas kunstiõpinguid Tallinna Kunsttööstuskoolis 1915 ja jätkas Pallases, mille lõpetas 1922. a. Kunstniku varasema loomingu moodustasid rahvuslikel motiividel lüürilised ja õrnad, tihti muinasjutulised akvarellid, mis paistsid silma isikupärase vaatenurga ja tihti isegi juugendlikult väljavenitatud vormidega. Liivakust sai kooli lõpetamise järgselt vabakutseline kunstnik ning ka üks 1930ndate juhtivaid graafikuid. Ta töötas peamiselt linool- ja puugravüüri tehnikas ning tegi tušijoonistusi. Paul Liivak hukkus Punaarmeesse mobiliseerituna 1942. aasta alguses, seetõttu on tema loominguline pagas üsna napp. Oksjonil esindatud lillemaal on oma valguses ja kumas üllatav ja akvarellide kõrval vägagi erandlik. Lilled mõjuvad kohati Madalmaade natüürmortidele omaselt sakraalsetenagi, kõneledes elu kaduvuse ja kestvuse teemast, mil ilu näib omahiilguses ometi nii üürike, manitsedes meid keskenduma elu sügavamatele väärtustele. Ometi on tööd vaadates tahtmine selle valgusesse sukelduda ning maaliruumis kõndida nagu lõputul teel, mille kohale öö ei saabugi.