1947. aastal oli Lembit Saarts Tartus kunstikooli õpilane ning võib aimata, et see polnud kerge. Ühelt poolt olid kooli õppejõudude ja Saartsi enese ideaalid endiselt pallaslikus hilisimpressionismis, nende eeskujud olid Pariisi 19. sajandi lõpu kunstis, mil kunstnikud väljendasid oma subjektiivseid muljeid, hoolimata eriti reaalsusest. Ent 1940ndate teisel poolel oli alanud Eestis äärmiselt range kontroll kunstiliste lähenemiste üle ning igasugune subjektiivsus muutus millekski, mille eest inimesi visati välja, vallandati või koguni arreteeriti. Lembit Saarts on säärases olukorras valinud küll poliitiliselt korrektse töötegemise motiivi, kuid oma maalijakäekirjas ta isegi ei proovi jõuda sotsrealismini. Tema vormid on kohmakad ja naiivsed, sest tema peatähelepanu on värvidel, mis moodustavad erineva tooni ja mustriga pindu. Maal meenutab lapitekki, mida veab nukra ilmega hobune. See maal on tunnistus ühtaegu ajastu nõutetest ning kunstniku väikesest esteetilisest vastupanust. Mõne aasta pärast Saarts arreteeriti ning saadeti vangilaagrisse.