Andrei Jegorov

Alusraami vasakul küljel: 60x86 Jegorov

Alusraamil NSVL Kunstifondi lipik (1948)

Andrei Jegorov sündis Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel Arukülas, kuid kurttummana saadeti ta peatselt Peterburi spetsiaalsesse kooli õppima. Seal tutvus ta ühe kunstiasjade kaupluse pidava itaallasega ning peagi siirdus edasi õppima kohalikku kunstikooli. Jegorov lööb Peterburis kunstnikuna läbi, esineb näitustel ja on oluliste rühmituste liige, kuid ometi otsustab ta 1921. aastal naasta Eestisse.

Siin töötab Jegorov portreede, linna- ja maastikuvaadete alal. Viimaste hulgas torkab käesolev maal eriliselt silma: teadaolevalt ei soovinud Jegorov seda kunagi müüa ning teos jäi perekonda. Sarnaselt Jegorovi parimatele maastikuvaadetele käsitleb ta siingi loodust vaikeluna, kus kõik lebab kaunis tardumuses. Neis ei ole draamat, pinget, üleliigset müra, vaid loodus on tingimusteta harmooniline ja kaunis. “Neis on ta naturalist rõõmsa värvimeelega, välismaailma järelkujutaja, kes ei resigneeri, ei tujutse oma sisemuses sealjuures, vaid kes näeb looduse ilu selle paljuses, mille siis tunduva rõõmu ja vilunud oskusega kannab üle lõuendile,” kirjutati omal ajal Jegorovi maastikuvaadete kohta.

Teadaolevalt kujutab teos Pärnu jõel Vändras asuvat Särgava talu, mille naabertaluks on kuulus Carl Robert Jakobsoni näidistalu Kurgja. Talust olid pärit kirjanik Ernst Peterson-Särgava, samuti arst Viktor Särgava. Praegu kuulub talu geoloogia instituudile. Talu algne nimi oli ilmselt “Särghaua”, kuna Vändras nimetatakse jõe sügavamaid kohti haudadeks. Ernst Peterson-Särgavast tegi Jegorov ka portree.