Eerik Haamer

All vasakul: Haamer 48.

Eerik Haameri seni kadunuks peetud töö, millest oli olemas vaid mustvalge reproduktsioon, ilmus välja vahetult enne käesolevat enampakkumist. Teose dateering oli seni ebaselge: oletati 1940ndate lõppu või 1950ndate algust, kuid tänaseks on selgunud, et Haamer maalis selle 1948. aastal. See oli aasta, mil ta viibis esmakordselt ja ilmselt koguni pool aastat Mollösundis kalurikülas Orusti saarel. “Olen leidnud mõned haruldased maastikud, olen katsunud ka neid maalida,” kirjutab ta juunis abikaasale. Tal ei ole kaasas sobivaid lõuendeid ja teeb esialgu vaid joonistusi, kuid hakkab peatselt ka maalima. Võrreldes käesolevat maali teadaolevate Mollösundi maalidega, siis on Haamer eemaldunud külakeskkonnast ning vaadelnud maastikku palju panoraamsemalt. Antud teos jätkab Eerik Haameri eepilist lähenemist eksistentsile, millest ta Rootsis olles hakkas üldjuhul tasapisi eemalduma. Haamerlikult karmid värvid ning maastiku lagedus ei otsi olemise kaunimat poolt, vaid vaatavad maastikku korraga sügavuti ja samas üldistavalt. Säärane filosoofiline ammendamatus ja lakkamatu soov liikuda värvikasutuses üha suurema mitmekihilisuseni oli harukordne ning oma julgelt eepilistes taotlustes seisab Eerik Haamer Eesti kunstiajaloos võrdlemisi üksi.

Teose mustvalge reproduktsioon on ära toodud Reeli Kõivu monograafias nr 160 all.