Eduard Wiiralt
(1898–1954)
Rahutus. 1952
Pehmelakk. Plm 28.2 x 44.6 cm (raamitud)
Alghind 4 500
All vasakul: Vernis mou 1952 35/75
All paremal: E. Wiiralt
Taas üks Wiiralti tõsimeelseid naiseportreesid – suured tõsised silmad, üle pea vabalt langev rätik või loor, taustaks dekoratiivne maastik. Naine ei naerata, nii nagu teistsugused, prostituudi-tüüpi naised Wiiralti paljudel graafilistel lehtedel. Mai Levini sõnul oli selle teose esimene nimevariant „Madonna“, et muutuda pikapeale „Rahutuseks“. Teos on valminud kaks aastat enne kunstniku lahkumist Pariisis, paguluses.
Võib-olla annab kunstiteadlase Ants Juske tõlgendus meid lähemale toimuvale? Ajakirjas kunst.ee (nr 1, 2000) kirjutab Juske: „Nagu enamikul patriarhaalsest perekonnast pärit vabamasse vette saanud inimestel, oli ka Wiiraltil tõenäiliselt tugev oidipaalne taust: mäss isa vastu oli ka mäss Jumal-isa vastu. /…/ Seevastu näib, et Wiiraltil oli tugev ema-kujund, mida ta otsis naistes ja tütarlastes, keda ta portreteeris. Kas ta leidis selle lõpuks Virves, Astridis, Monikas, Régine´is või Catherine´is – nii nagu Leonardo leidis Freudi tõlgenduses selle ühes Firenze kaupmeheprouas? Väga armas on säilinud foto, kus 1944. aasta aprillis saadab ema Eduardi rongile, aimates, et see võib jääda nende viimaseks kohtumiseks.“