Paul Liivak

Paul Liivak jõudis hoolimata oma lühikesest elueast tõusta Eesti kunstiajalukku nii graafiku, raamatuillustraatori kui ka akvarellitegijana. Juba 15-aastase poisikesena siirdus Liivak Tallinna Kunsttööstuskooli ning pärast Esimesest maailmasõjast tingitud segadusi oli ta koos Aleksander Vardi ja Kristjan Tederiga üks esimesi “Pallase” uksest sisseastujaid. Alates 1920ndate aastate teisest poolest tegutses Liivak vabakutselise kunstnikuna, andes välja nii linoollõigetega kui ka puugravüüridega mappe.
Liivak elas peamiselt Tallinnas, ent alates 1930ndate algusest sattus ta üha sagedamini Lõuna-Eestisse. Ja kuigi peamiselt veedab ta oma suvesid Pühajärve kandis, on Liivakul ka mingi eriline kiindumus Võrumaa vastu. Sisemaal sündinuna tõmbas kunstnikku ikka väljapoole, silmale harjumatu juurde. Nii vahetusidki 1920ndate rannavaated 1930ndatel lõunaeestilike maastike silmitsemisega. Pärast “Võrumaa juttude” illustreerimist tungib Liivak päris maastiku südamesse, kaevates välja tähendusrikkaid kohti. Vällamäest saab tema akvarellil poeesia, lihtsast künkast meelitav, ent salapärane ja võrgutav paik.