Amandus Adamson
(1855–1929)
Vaade Pakri saarelt. 1894
Õli, lõuend. 31 x 45 cm
hind 9 140 (müüdud)
Amandus Adamsoni jõudmine kunsti juurde tundub tagantjärele vaadates hädavajalik. Ants Laikmaa paljutsiteeritud “eesti kunsti alustalade” triost Johann Köler, August Weizenberg ja Amandus Adamson oli viimase kunstnikuks saamise algus ometi kõige keerukam. Juba 14-aastaselt põgenes Adamson lastekodust, et astuda Peterburi Kunstide Seltsi kooli, kuid sissesaamine lükkus nooruse tõttu veel mõned aastad edasi. 1876. aastal esmalt maali, seejärel aga skulptuuri alal vabakuulajaks saanud Adamsoni ootas mõneaastase õpinguteperioodi ajal preemiatesadu. See jätkus ka pärast kooli lõpetamist, kui ta töötas Peterburis vabakunstniku ning õppejõuna. Lühike, ent oluline reis Pariisi tõi omakorda loomingusse uusi, senisest akademistlikust tugevast aluspõhjast erinevaid tuuli.
1890ndaid nimetavad kriitikud üksmeelselt Adamsoni “intensiivseks õitsenguperioodiks” (Tiina Nurk). Just sel perioodil viibis kunstnik sageli kodukandis Paldiski linna lähedal ning tema teostes märgatakse esmakordselt vahetut ja siirast osakssaamist mere ning mereeluga. Siin valmivad ka Adamsoni esimesed ja enimkiidetud maalid, mida tänaseks on säilinud äärmiselt vähe. 1894. aastal loodud töödest on lisaks käesolevale teosele teada vaid üks ning see asub loomulikult Eesti Kunstimuuseumis.
“Vaade Pakri saarelt” on maal, mille põhjal saab teha järeldusi nii Eesti läbi aegade vaieldamatult ühe olulisema kunstniku loominguliste otsingute kui ka tema isiku kohta. Vene maalikoolkonnast tuttav klassitsislikud alustalad peegelduvad antud töö perfektselt teostatud vormilahenduses. Ometi näeme, kuidas isiklik-intiimne kokkupuude lapsepõlvekoduga on lisanud Adamsoni töösse ka teisi väärtusi. 19. sajandi lõpul haruldaseks muutunud pretensioonitus ja magusast dramaatilisusest loobumine on siin selgelt esil. Liialdatud stseeni asemel on kunstnik olnud siin tema ise: rahulik, mõõdetud, vahetu, “siira loodustunnetusega ja võrdlemisi vaba pintslilöögiga” (Nurk). See on maal, kus kunstiajalooline väärikus ning kunstniku loominguline kõrgperiood saavad kokku intiimse vaatenurgaga, üldine isiklikuga, Eesti kunstiajalugu ühe meresopiga Paldiski lähedal.
1890ndaid nimetavad kriitikud üksmeelselt Adamsoni “intensiivseks õitsenguperioodiks” (Tiina Nurk). Just sel perioodil viibis kunstnik sageli kodukandis Paldiski linna lähedal ning tema teostes märgatakse esmakordselt vahetut ja siirast osakssaamist mere ning mereeluga. Siin valmivad ka Adamsoni esimesed ja enimkiidetud maalid, mida tänaseks on säilinud äärmiselt vähe. 1894. aastal loodud töödest on lisaks käesolevale teosele teada vaid üks ning see asub loomulikult Eesti Kunstimuuseumis.
“Vaade Pakri saarelt” on maal, mille põhjal saab teha järeldusi nii Eesti läbi aegade vaieldamatult ühe olulisema kunstniku loominguliste otsingute kui ka tema isiku kohta. Vene maalikoolkonnast tuttav klassitsislikud alustalad peegelduvad antud töö perfektselt teostatud vormilahenduses. Ometi näeme, kuidas isiklik-intiimne kokkupuude lapsepõlvekoduga on lisanud Adamsoni töösse ka teisi väärtusi. 19. sajandi lõpul haruldaseks muutunud pretensioonitus ja magusast dramaatilisusest loobumine on siin selgelt esil. Liialdatud stseeni asemel on kunstnik olnud siin tema ise: rahulik, mõõdetud, vahetu, “siira loodustunnetusega ja võrdlemisi vaba pintslilöögiga” (Nurk). See on maal, kus kunstiajalooline väärikus ning kunstniku loominguline kõrgperiood saavad kokku intiimse vaatenurgaga, üldine isiklikuga, Eesti kunstiajalugu ühe meresopiga Paldiski lähedal.