Nikolai Kull

Nikolai Kulli võib ilmselt kahtlusteta nimetada Tallinna vanalinnavaadete suurmeistriks. Tema loomingu põhikude püsis aastaid muutumatuna, kinnistades leitud väärtusi järjest enam. Laikmaa ja Triigi õpilasena ning Helsingi ja Saksamaa õpireisidel käinud kunstnikuna ei langenud Kull ühegi selgelt määratletava suuna mõju alla. Tema loomingus püsisid alati kaks pealtnäha vastandlikku soovi: iha tõetruu maalimislaadi järele ning tahe rikkuda absoluutne tõetruudus kunstnikupoolse sekkumisega.
“Linnavaade” kuulub kunstiajaloos omaette peatüki moodustunud ning hästi teada-tuntud Kulli 1930ndate teisel poolel valminud linnavaadete sarja. Siingi on Kull kasutanud üht oma lemmikvaatenurka vanalinnale, mis hõlmab nii Oleviste kirikut kui tornidevööd. Ent lisaks tavapärasele “turistilikule” vaatele huvitab Kulli ka vanalinna teine pool: Oleviste lõikab ta pooleks ning keskendub sootuks enam all-linna silmitsemisele. Veidi romantilised majakesed, puud nende ees ja vahel kasvamas ning tänav nende vahele suubumas on miski, mis Kulli enim paelub. Lisagem siia veel talviselt tardunud õhustiku ning lumme mattunud katused ja saame linnavaate, kus dekoratiivsuse asemel on nostalgia, ilutsemise asemel meeleolu.