Jaan Grünberg on haruldane näide kunstnikust, kelle loomingu parimad näited pärinevad harvakasutatavast tehnikast: monotüüpiast. See on tehnika, mis eeldab kunstnikult äärmiselt head värvitaju, kuna klaasilt tehtaval tõmmisel on võimatu säilitada täpset pintslitööd. Grünberg, kes korduvalt viibis Pariisis õppimas ja töötamas, on kahtlemata üks siinse kunstiloo eredamaid värvimeistreid. Ometi saabus ka tema üksmeelselt olulisimaks loomeperioodiks hinnatud aeg kätte alles siis, kui Grünberg oli juba 50-aastane. Ta viibis taas Pariisis, kuhu ta pärast “Pallase” lõpetamist saabus stipendiumi toel esmakordselt juba 1926. aastal. Hilja Läti hinnang Grünbergile kui “prantsuse hilisimpressionismi tähelepanuväärseimale järgijale” ning “silmapaistvaimale koloristile” saab tõestusaluse just nüüd. Kunstnik töötab aktiivselt ning peamiselt just monotüüpiaga, mida tema hea tuttav Marc Chagall galeriidele soovitab (!). Ta huvitub ennekõike linnavaadetest ning maastikest, mida ta kujutab enamasti ilma inimesteta. See annab meile tunnistust, millest Grünberg kõige rohkem innustus: looduse pakutavatest värvidest.