Nikolai Triik
(1884–1940)
Perseus. 1908-1913
Akvarell, pliiats, paber. Lm. 21 x 18 cm
hind 4 986 (müüdud)
Nikolai Triik on eesti kunsti suurnimi, kelleta on võimatu kirjeldada 20. sajandi algust. Aeg-ajalt on publiku ette tulnud küll töid tema hilistest loomeperioodidest ning kunstniku jaoks teisejärgulistel teemadel, kuid “Perseus” on täpselt see Triik, kes on sisse kirjutatud 20. sajandi kunstilukku. See on varane, kõige paremas loomeeas ning kõige uuenduslikumatest meeleoludest kantud Triik. Tema loomeenergia on värske ning vaba igasugusest rutiinist. Tema lähenemine on vahetus kokkupuutes samal ajal Euroopas levinud meeleoludega. Tema teemad on uued, tema maalijaoskused esmaklassilised.
Ene Lamp on kirjutanud uurimuse ekspressionismist eesti kunstis. See üht 20. sajandi kõige olulisemat suunda käsitlev uurimus toob esile just Nikolai Triigi loomingu tähtsuse. “Paatose ja pingega,” kirjutab Lamp, “esineb siin kannatav inimene, kannatus abstraktses, eksistentsiaalses tähenduses”. Lamp väidab, et tõuke ekspressionismi suunas andis Triigile paariaastane elamine Berliinis, kus ta tutvus saksa kunstiga, aga koges ka ise abitust ning vaesust. Ometi märgib Lamp, et see suund tõusis Triigi loomingus esile juba enne Berliini. (Seetõttu ka “Perseuse” dateeringu lai skaala.) Tõenäolisem on siiski “Perseuse” kuulumine pigem hilisemasse ajajärku, mil Triigil valmisid mitmed väikesemõõtmelised kompositsioonid. Sarnane on ka katsetuslik tehnika, mistõttu on oletatud, et Triik plaanis neid ehk hiljem suurtes töödes edasi arendada. Siin võib märgata juba Triigi ekspressionismi eripära: see ei tegele sotsiaalkriitikaga, vaid – nagu Lamp märgib – “Triigi väikesed kompositsioonid arendavad pooleldi sümbolistlik-müütilises kestas kannatava inimese motiivi”.
On aimata pingete kogunemist, inimene on antud “temast tugevama jõu meelevalda”. Sarnasest meeleolust on kantud ka “Perseus” – meisterlik juugendit, sümbolismi ning ekspressionismi ühendav teos, aga ka isiklikust kannatusest sündinud töö, mis kõneleb ajastust, alandusest, meeleheitest. Ennekõike aga on see aga haruldane kunstilooline avastus. Miski, mida on raske korrata. Nikolai Triik. Parim loomeiga. Avastuslik töö.
Ene Lamp on kirjutanud uurimuse ekspressionismist eesti kunstis. See üht 20. sajandi kõige olulisemat suunda käsitlev uurimus toob esile just Nikolai Triigi loomingu tähtsuse. “Paatose ja pingega,” kirjutab Lamp, “esineb siin kannatav inimene, kannatus abstraktses, eksistentsiaalses tähenduses”. Lamp väidab, et tõuke ekspressionismi suunas andis Triigile paariaastane elamine Berliinis, kus ta tutvus saksa kunstiga, aga koges ka ise abitust ning vaesust. Ometi märgib Lamp, et see suund tõusis Triigi loomingus esile juba enne Berliini. (Seetõttu ka “Perseuse” dateeringu lai skaala.) Tõenäolisem on siiski “Perseuse” kuulumine pigem hilisemasse ajajärku, mil Triigil valmisid mitmed väikesemõõtmelised kompositsioonid. Sarnane on ka katsetuslik tehnika, mistõttu on oletatud, et Triik plaanis neid ehk hiljem suurtes töödes edasi arendada. Siin võib märgata juba Triigi ekspressionismi eripära: see ei tegele sotsiaalkriitikaga, vaid – nagu Lamp märgib – “Triigi väikesed kompositsioonid arendavad pooleldi sümbolistlik-müütilises kestas kannatava inimese motiivi”.
On aimata pingete kogunemist, inimene on antud “temast tugevama jõu meelevalda”. Sarnasest meeleolust on kantud ka “Perseus” – meisterlik juugendit, sümbolismi ning ekspressionismi ühendav teos, aga ka isiklikust kannatusest sündinud töö, mis kõneleb ajastust, alandusest, meeleheitest. Ennekõike aga on see aga haruldane kunstilooline avastus. Miski, mida on raske korrata. Nikolai Triik. Parim loomeiga. Avastuslik töö.