Enn Põldroos

Maalikunstnik ja pedagoog. Lõpetas ERKI 1958. aastal, kus töötas hiljem õppejõu ja maalikateedri juhatajana. Pälvinud Kristjan Raua preemia aastatel 1973, 1983 ja 1986.

Enn Põldroosi nimega seotakse õigustatult 1960ndate suurt kunstiuuendust. See oli aeg, mil teatud ringkond kunstnikke nõudis jõuliselt eluõigust maalilistele iseväärtustele. Või nagu Põldroos ise on kirjeldanud oma 60ndaid: „Minu põlvkonna starti iseloomustas terav literatuursusevastane hoiak. See oli tookord ilmselt vajalik, sest laialt levinud jutustamine oli omadega ummikusse jõudnud. Kunsti ideeline ja vaimne väärtus oli otsesesse sõltuvusse viidud sellest, kas pildil kujutatut sai algusest lõpuni sõnades ära seletada.” „Ladvaõun”, mis on valminud samal aastal, kui toimus Enn Põldroosi esimene isiknäitus Tallinnas, on selle väite hea tõestus. See on töö, millesarnast me toonases kunstikontekstis teist ei leia. Lehekülg puhast kunstiajalugu, kus realistliku jutuvooru asemel on esikohal kunstiline kujund ning maalilised võtted. „Modernism haaras mind lõplikult, kui tajusin selle ühiskondlikku rolli. Ma mõistsin seda kui detonaatorit. Juurdunud seoste purustamine maailmanägemises pidi avama tee – nii uskusin – kivinenud mõtlemise lahtisulatamiseks. Seda ükskõik millises elulises situatsioonis,” kirjutab Põldroos ise. „Ebastandardseid seoseid otsiv kunstiline tunnetus pidi saama tunnetusprotsessi mudeliks kõige laiemas tähenduses. Uskusin, et ainult selliselt reformitud mõtlemine võib mahakäinud maailmavärgi uuesti käima panna.”
Ei saa salata, et see lootus ei jäänudki ehk ainult lootuseks.