Jaan Grünberg on Eesti kunstiloos tähtis ennekõike erksa värvitajuga monotüüpiate tõttu. Temagi õppis Pallases, kuid olulisel määral kujundas Grünbergi laadi pikk viibimine Pariisis. Tema looming oli hoolimata välismaal elamisest ka Eestis hästi teada, sest koguja Alfred Rõude kandis hoolt selle eest, et nii Grünbergi kui ka Wiiralti tööd jõudsid igakevadistele ja -sügisestele näitustele. Kunstniku lemmikžanriks oli maastik, natüürmorte on teada veidi vähem. Grünbergi looming oli suhteliselt rikkalik, kuid enamik ennesõjaaegsetest töödest on jäänud ilmselt välismaale. Tema laad kujuneski välja 1930ndate keskel, mil „varasemad stiliseerivad kompositsioonikatsetused on asendunud oma tee leidmisega nüansseeritud koloriidiarendusega tundlikus looduspoeesias“ (Kersti Koll).
1939. aastal toimunud näituse puhul kirjutas Armin Tuulse ajakirjanduses Grünbergi kohta, et tema „teosed muutuvad veelgi suuremal määral värvivisioonideks, kus esemeline osa on redutseeritud minimaalsuseni. Valitseb impressionistidele ligidane instinktiivne ja hetkeline maalitehnika“. See on näha ka käesolevas Grünbergi lemmiktehnikas valminud töös, kus hetkeline loodusmulje antakse edasi hoogsa ja ekspressiivse värvikäsitlusega.