Nikolai Triik on Eesti kunsti suurnimi, kelleta on võimatu kirjeldada 20. sajandi algust. Loominguline isepäisus ning meisterlik maalitehnika tõstsid ta läbi aegade meie olulisemate autorite tippu. Triigi loomeenergia on värske ja vaba igasugusest rutiinist ning alati kokkupuutes Euroopas levinud omaaegsete meeleoludega, kõnelemata kunstniku esmaklassilisest maalijaoskusest. Mereranna kujutajana on Triik täpselt seal, kus tema süda enim olla tahtis –emapoolsete sugulaste kodutalu lähedal Paldiski kandis – kohas, kus Triik end tõeliselt õnneliku ja vabana tundis. Käesoleva töö puhul tasub panna sõrm Peterburist lahkumise ja Laikmaa ateljeekooli vahele, suvele 1905. aastal, mil Triik peatus taas kodusel Leetsel. Siin on suvine, mõnevõrra sünge taevas, kus kividelt näib peegelduvat õhtupäike. Triigi varase maaliloomingu ülehindamata tähtsus ja äärmine haruldus, muljetavaldav läbitöötatus ja meisterlikkus – see kõik on esindatud selles pealtnäha lihtsas, ent kunstniku jaoks tema elu ehk õnnelikemail päevadel loodud merevaates.