Priidu Aavik

All paremal: Priidu Aavik 1948

Priidu Aavik alustas õpinguid A. Laikmaa ateljeekoolis 1920ndate Eesti arengumeelses atmosfääris. See oli aeg, mil paljud siinsed kunstnikud vaatasid ja suundusid Euroopa poole, nagu seda oli teinud ka Aaviku hilisem õpetaja Pallases, Nikolai Triik. Aavik ise siirdus 1939. a õpingute jätkamiseks ikka armastatud Pariisi, kuid sõja puhkemisel oli ta sunnitud tagasi pöörduma, misjärel ta mobiliseeriti. Nõukogudeaegses Eestis pidas Aavik oma kunstnikutöö kõrvalt teisigi olulisi ameteid, olles 1944–45 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi direktor ning 1945–47 Tallinna Kunstnike Liidu esimees. 1948. a, mil on valminud ka käesolev autoportree, poliitiline surve kunstnikele tugevnes. Aavik vabastati Kunstnike Liidu esimehe ametikohalt ning asendati demagoogina sobilikuma Boris Lukatsiga.

Aaviku talent avaldub nii suurte figuraalkompositsioonide loojana kui ka tema vabakäeliselt maalitud etüüdlikes maastiku- ja meremaalides. Aaviku jaoks muutusterohkel ja keerulisel 1948. a suurejoonelisel ja maalitehniliselt virtuoossel autoportreel kujutab ta ennast maalimas ülesehitustöid. Tähendusrikkas, kas pole? Pealegi nõuti tollal ju suuri kompositsioone. Ometi on maali esinduslik formaat vastuolus kunstniku pisut ajastumureliku ilmega. Ent Aaviku hoiak ei tulene ainuüksi ühiskonnas valitsevast rõhuvast atmosfäärist, vaid ka tema natuurist, sest niisugune Aavik enamasti oligi, ikka veidi nostalgiline. Kunstniku sõjajärgseist aastatest tänasesse astuv portree on eriti kõnekas, kui süveneda sellesse kui inimese isiksust ja ajastut põimivasse märkide ja tunnete maailma.