Johannes Võerahansu
1902 - 1980
Lambapügaja. 1938
Õli, lõuend. 59 x 79 cm (raamitud)
All vasakul: Võerahansu 38
Johannes Võerahansu loomingu üheks olulisemaks perioodiks on peetud just 1930ndaid aastaid, mis olid kunstniku jaoks kiired, töökad ja kogemusterohked. Pärast Ants Laikmaa ateljeekooli lõpetamist oli Võerahansu kunstist taandunud, jäädes pikemaks isatallu. 30ndate alguses oli ta aga oma kutsumuse juures tagasi, asudes õppima Pallase kunstikoolis Ado Vabbe juures. Selle kümnendi lõpust sai tema professionaalse karjääri algus, kust pärineb ka töö lambapügajaga. Eesti aines ja talutöö teemad on Võerahansu loomingus ühed nauditavamad. Lihtsalt, siiralt ning tõetruult annab ta edasi kodumaist olustikku ja meelelaadi. Suurepärase koloriidimeistrina loob kunstnik kooskõla kujutatud motiivi ja seda saatva meeleolu vahel. Võerahansu maaliski eelkõige tundekogemusi, mis nähtub tema loomingus tervikuna, tajus ta siis läbi oma pintslilöökide linna, loodust või küla. Pealtnäha lihtsad motiivid saavad Võerahansu tõlgendustes üldistusteks – omamoodi lauludeks, pisut eleegilisteksi, milleks tööreaalsus oma erinevas olemuses ja läbi erinevate tegijate, ilmade ja valguste muutuda võis. Lambapügaja roosakas-roheline maailm mõjub aga pigem oodina ühele rõõmsale päikeselisele päevale ja tegusale eesti tüdrukule. See teos pärineb ilmselgelt Võerahansu hinnatud Saaremaa aineliste maalide sarjast, mis 1938. aastal valmisid ja hinnatutena ka näitusesaalidesse jõudsid. (P. Ausman)