Alfred Kongo oli üks viimaseid pallaslasi, kes asus kooli õppima 1929. aastal ja lõpetas selle 1940, mil Pallas oli nõukogude võimu poolt likvideeritud ja asendunud Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooliga Tartus. Kongol jäid tegemata õppereisid Euroopasse. 1930ndatel koos Lepo Mikko, Endel Kõksi ja Elmar Kitsega kunstiellu sisenedes peeti Kongot äärmiselt isikupäraseks maalijaks, kellest hiljem sai aga üks neist pallaslasi, kes taandati Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õppejõu kohalt ning kelle näitustegevus oli kümneks aastaks peatunud, kuna ta klassifitseerus sotsialistlikule süsteemile sobimatuks loojaks. Seda enam liikus Kongo oma teed ning katsetas ja eksperimenteeris maalitehniliste võimalustega julgemalt kui keegi teine. Tema loomingust ei leia realismi selle traditsioonilises tähenduses, küll aga realismi omanäolisi tõlgendusi. Kongo maalib peamiselt maastikke ja natüürmorte. Tema tööde aluseks on koloriit, mille kunstnik näib otsustavat esimesena - toonid, mis saavad teose meeleolus valdavaks, kandes eelkõige kunstniku enda tundeseoseid hetkede ja olukordadega. Kongo maalipinnad on alati tuhkjalt mahedad, kuhu on oskuslikult poetatud üksikud eredad valgusruumid. Tema pintslilöögid on jõulised, suured ja kiired, kompositsioonid lihtsad. Kongo puhul ei ole olulisim see, mida autor kujutab, vaid kuidas ta seda teeb. Natüürmort sibulatega on väljakutsuv näide Alfred Kongo mõtteviisist - lihtsad lauale visatud sibulad (arvatavasti ajalehel), mida leidus igas korralikus nõukogude aias ja kodus, saavad siin otsekui nimelt valitud aineseks ekspressiivselt maalitud abstraktsele natüürmordile, nii nagu seda tolles ajas tegelikult teha ei tohtinud. (P. Ausman)