Sigrid Uiga
(1922-2007)
Õhtul. 1953
Õli, lõuend. 63 x 74.2 cm (raamitud)
Alghind 1 500
All vasakul: S.U. 57
Alusraamil: Sigrid Uiga “Õhtul” /…/
Sigrid Uiga on üks neid väheseid järjekindlalt kunsti juurde jäänud naismaalijaid, kes alustas kunstiõpinguid Tallinnas ning jätkas Tartus veel Pallase järelkajas 1940ndatel aastatel. Tema õpetajateks olid sellised eesti kunstipildi suurkujud nagu Johannes Greenberg, Roman Nyman, Eerik Haamer ja Johannes Võerahansu. Hiljem ise kunstipedagoogina töötanud Sigrid Uiga pöördus läbi oma maalide taas ja taas teatud ajastunostalgilise ja turvalise motiivistiku juurde – loodus ja ka figuurid looduses. Kunstnik armastas töötada vabas õhus, sidudes kujutatava loodusrealistliku valguse ja värvigamma, kuigi tema 1960ndate ja pisut hilisemgi looming oli ajastuomaselt värvide ja ka eksperimentaalsete vormide rohkem. See maal siin kannab endas korraga lihtsust, rahu ja omamoodi romantilisustki, ent samas ka teatud dramaatikat. 1950ndad aastad Eestis kinnistasid nõukogude korra. Viimasedki illusoorsed lootused oli mattunud reaalsusesse, mis vastuvaidlemist ei kannatanud. Vaikiv iseendaga olemine muutus paljude jaoks turvalisuse garantiiks, seda nii kunstis, kui õhtuvalguses tööväsinud hobust jootes. (P. Ausman)
Alusraamil: Sigrid Uiga “Õhtul” /…/
Sigrid Uiga on üks neid väheseid järjekindlalt kunsti juurde jäänud naismaalijaid, kes alustas kunstiõpinguid Tallinnas ning jätkas Tartus veel Pallase järelkajas 1940ndatel aastatel. Tema õpetajateks olid sellised eesti kunstipildi suurkujud nagu Johannes Greenberg, Roman Nyman, Eerik Haamer ja Johannes Võerahansu. Hiljem ise kunstipedagoogina töötanud Sigrid Uiga pöördus läbi oma maalide taas ja taas teatud ajastunostalgilise ja turvalise motiivistiku juurde – loodus ja ka figuurid looduses. Kunstnik armastas töötada vabas õhus, sidudes kujutatava loodusrealistliku valguse ja värvigamma, kuigi tema 1960ndate ja pisut hilisemgi looming oli ajastuomaselt värvide ja ka eksperimentaalsete vormide rohkem. See maal siin kannab endas korraga lihtsust, rahu ja omamoodi romantilisustki, ent samas ka teatud dramaatikat. 1950ndad aastad Eestis kinnistasid nõukogude korra. Viimasedki illusoorsed lootused oli mattunud reaalsusesse, mis vastuvaidlemist ei kannatanud. Vaikiv iseendaga olemine muutus paljude jaoks turvalisuse garantiiks, seda nii kunstis, kui õhtuvalguses tööväsinud hobust jootes. (P. Ausman)