Kaarel Liimand

All vasakul: K. Liiman. -35.
Teos esines „Pallase“ XVII järjekorralisel kunstinäitusel Tartus 23.03–14.04.1935, ära märgitud Hilja Läti monograafias lk 64

Kaarel Liimandi maale liigub oksjonitel haruharva, kuna Eesti maalikunsti väga palju mõjutanud autori elutee oli lühike ning valminud teoste arv seetõttu tilluke. Ennekõike on meenutatud Liimandi värvikäsitluse erilisust, mille seas torkas silma liimandlik valge värvi julge sissetoomine. Pintsli asemel ja kõrval kasutas Liimand sageli ka pahtlilabidat ning ilmselt nii ka käesoleva töö puhul, kus näeme laiu ühtlaselt maalipinda katvaid tõmbeid. Tegemist on peaaegu täienisti abstraktse teosega, kus pearõhk on ootamatute värvitoonide omavahelisel kooskõlal ja sulandumisel. Liimand ei kasutanud värve ettevaatlikult ja õhuliselt, vaid julgelt ning massiivselt, rõhutades nõnda värvide materiaalsust ja faktuuri. Teose valmimise aastal oli Liimand asunud Pallasesse õppejõuks, kuid see ei tähendanud fikseerumist, vaid Liimand eksperimenteeris julgelt. 1935. aastast on teada veel mitmeid maale, kuid ükski neist pole sedavõrd julgelt eksperimentaalne kui käesolev teos.