Ilmar Kimm

Ülal vasakul: I.Kimm 58

Üpris jahmatav maal, mille süžeele on raske leida selgitusi. Näeme siin maalimisviise ja objekte, mis peaksid olema 1958. aastal keelatud, kuid ometi seda pole. Punaarmee komandöri poeg, Venemaal sündinud, kasvanud ja õppinud, partisanina sõjas sõdinud ja raskelt haavata saanud sõjaveteran Ilmar Kimm kasutab taustal ja läbi maali pintslikirja, mida võiks lugeda peaaegu et neoimpressionistlikuks. Elegantne ornamentika kõneleb kunstniku vabadusest ja maaliliste iseväärtuste rõhutamisest, mis 1950ndate lõpul ei olnud veel sugugi soositud.
Eraldi tuleb aga imestada banaanide üle. Äärmine defitsiit ühelt poolt, teiselt poolt sümbol läänelikust heaolust – ja ometi on neid Kimmi maalil mitmeid. Need on sedavõrd ihaldusväärsed, et Kimm on kujutanud isegi banaanikoori justkui märgina erilisest luksusest. Pidulikkust lisab karahvin tundmatu joogiga, nii et näeme siin kodanlikku nautlemist nõukogude sõjaveterani esituses. Ihad ja privileegid, eelised ja luksus – hämmastav teos.