Lembit Saarts

All paremal: L. Saarts. 80.

1980ndate alguses märgiti, et Lembit Saartsi loomingut iseloomustab toonide sulavus, värvide heiastus ja sume liikumine. See kirjeldus on täpne, kuid siiski tasub imestada, kuidas jõudis inimene, kes aastaid pidi veetma vangilaagris, säärase elujaatava maalikunstini. Saartsi peamised õpetajad olid Johannes Võerahansu ning Elmar Kits ja ilmselt neist tõukuvalt lähtub ta küll tegelikkusest, kuid proovib leida siiski üldistust. Kõige olulisemaks muutub siin pintslikiri ning selle ornamendis tekkivad värvivõrdlused. Näeme helenemisi ja tumenemisi ning lokaaltoonidest ehk säärastest toonidest, kus puuduvad nüansid, hoidumine.

1983. aastal toimunud näituse kataloogis ütleb Saarts ise: “Meeldivad on pilved, päikeseloojang ja -tõus, selge taevas ja ka suvevihm, niisamuti puud ja kaugel sinetavad metsad, roheline, kollane ja caputmortuum põld. Ja kõigil neil objektidel ei ole üksnes väline, vaid ka sisemine meeldivus. Sellest peaks tulenema iga erineva objekti erinev vorm.”