Väino Paris

All vasakul: V.PARIS 61

Väino Parise jonnakas protest anonüümse magalarajooni pealetungimise vastu on väga sarnane Harri Puderselli samateemalisele maalile. Süžee on Parise jaoks dramaatiline: küsimus ei ole arhitektuuriline ega isegi miljööline, vaid Parise jaoks vastanduvad vana ja uus maailm laiemalt. Puitaguli ja lumeriismete kujutamisel on ta innukalt otsinud erinevaid varjundeid, see on tema jaoks põnev, romantiline ja väärtuslik keskkond, mida ta vaatleb sentimentaalse kiindumusega. Taamal pealetrügivat modernistlikku elumaja käsitleb Paris seevastu ühetoonilisena, kus puudub tema jaoks igasugune paeluvus – see on lihtsalt üks akendega sein. Säärane vastandus näitab meile uut tahku 1960ndate alguse ruumikäsitlustes, kus ühelt poolt teame palju uute ruumiideede levikust, kuid vähem on näidatud selle kriitikat ja pettumist senise ruumi kadumise pärast.