Richard Sööt

Viikingilaev või Kalevipoja laev on Eesti kunstis, aga ka tarbekunstis palju kasutatud motiiv. Kristjan Raud, aga teisedki nägid seda laeva sümboli või metafoorina, mis rääkis iseseisvast Eestist ja paremast tulevikust. Sööt, kes peamiselt töötas sisearhitektina, on kasutanud siin talle ainuomast stilistilist lahendust, kus pannoole või monumentaalmaalile omane üldistamine, kirkad ja dekoratiivsed värvid, veidi jaapanlik lainekäsitlus moodustavad efektse terviku. Sööt ise on öelnud, et maal peab olema nagu muusika, nagu luule või abstraktne mõistmatus, mis peab kujunema kunstniku tunnete reaktsioonis, kanduma üle vaatajale ja tekitama vaatajas samasuguse reaktsiooni. Maalimine ei ole tema järgi mitte kunstiloominguliste probleemide lahendamine, vaid looja tunnete nähtavaks tegemine valguse, varju, värvi ja vormide abil.
Teiselt poolt on hämmastav, et maali autoriks on 93-aastane kunstnik. Ta sukeldub muinasmaailma 1996. aastal selleks, et kõneleda taas kord millestki, mis talle läbi elu nii südamelähedane oli: iseseisev Eesti.