Imat Suumann

Imat Suumann on üks kaasaegse kunsti omanäolisemaid kunstnikke, kes oma loomingus poetiseerib argist ainult talle omasel viisil. Ta töötab sageli sarjadena – nii tekib kontseptuaalne järjepidevus, näeme kunstniku süvenenud huvi mõne nähtuse vastu. Tema maalikeel on tundlik, rõhumata maalilistele efektidele, vaid pigem läbikaalutud nüanssidele. Suumann ise on oma ööpiltide sarja kohta öelnud järgmist:
“Ööd ei valinud ma teadlikult. Kujuta ette: Üheksakümnendatel sõidad bussiga Tallinna või Võrru ja näed aknast seda pimedust, kui on sügis või talv, kus lund pole veel tulnud. Siis on totaalselt pime. Sealt see elamus tuligi. Ja kui on pool pudelit veini sees, on Tartu sulatalve mingisugune ilm, ja kõnnid ühest kohast teise. Seikled Tartu peal mingit omaenda seiklust ja kohtad neid paganama kütkestavaid tänavanurkasid. Aga selleks peab kahekümne neljane või kolmekümnene olema. Ma ei tea, kas on elu muutunud või olen mina muutunud, aga praegu enam seda ei ole. Ma lihtsalt tean, mis tunne see on. See on sahtlis.
/…/
Tartu on nagu Jeruusalemma poolõde. Siin on nii palju minevikku. See on mingit sorti kindel ühik. Tulevikku ma ei tea, aga minevikku saab kuidagi nagu käega katsuda. Olevikus ma ei orienteeru, püüan hakkama saada.”
Aare Pilv on omakorda kirjutanud: “Mind hämmastab jätkuvalt, kuivõrd vabad on need pildid joonistuslikkusest, kunstniku nn loovast, tõlgendavast kujutamistahtest, kuivõrd vähe alluvad nad joonistada/maalida tahtva käe kapriisidele ja sõltuvad ainult silmast. Need maalid ei ütle: “tahtsin kujutada just selliseid vorme, tahtsin neid oma käega nähtavaks teha”, nad ütlevad: “nägin”. Pole mõtetki rääkida sellest, et neil maalidel pole kujutatud midagi põnevat, huvitavat, vaatamisväärset, tähenduslikku – see on Suumanni puhul nii endastmõistetav. Pole isegi mõtet rääkida, et Suumann on väga, väga hea õhu ja valguse kujutaja, ilmselt parim, kes Eestis praegu on – see on n-ö esmamääratlus, mida Suumannist rääkides ütelda, kuigi selles kogu asi tegelikult seisnebki.”