Hando (aastani 1936 Heino) Mugastost kujunes hoolimata tema väga lühikesest elueast üks eesti graafika suurnimesid, kes loomulikult õppis Eduard Wiiralti ja Ado Vabbe juures. Tavapäraselt kõneldakse temast kui puugravüüri viljelejast, kelle töid iseloomustab pigem raskepärasus kui kergemeelsus, pigem tõetruudus kui pöörasus. Sestap on Jalutuskäik lisaks oma iseväärtusele vägagi märkimisväärne nii eesti kunstiajaloo kui ka Mugasto isikliku loomebiograafia taustal vaadatuna. Kõigest 21-aastane kunstnik kasutab juba julgelt erilaadset tehnikat ning suhestudes 1920ndate teisel poolel eesti kunstis levinud uusasjaliku liikumisega, toob ta pilti teatava ekspressiivse groteski ja peenekoelise iroonia vahel oleva olukorra. Jälgigem kasvõi proua kaeluskraed (mis näib olevat tehtud Baskerville’ide koerast), või väikest selja pööranud Amorit töö paremas servas, või mehe lipsu ja naise kitsaid huuli, või linnavaadet, mis liigub juba kusagil metafüüsika, õudusfilmi esteetika ja muinasjutu vahepeal.