Karl Pärsimägi

Karl Pärsimägi täiendab üliandekate, ent kahjuks noorelt surnud kunstnike rida veelgi: Aarne Miikmaa, Hando Mugasto, ka Paul Liivak ja Edmond Arnold Blumenfeldt. Pärast õpinguid Konrad Mäe ja Ado Vabbe juures Pallases elas Pärsimägi sugulaste juures maal, ent sarnaselt teiste Pallase õpilastega kiskus süda Pariisi poole. Nii panigi ta 1937. aastal kõvakübara pähe ning väljus Pariisi vaksalis rongist. Elatudes juhutöödest ning annetustest pidas kunstnik ilmselt kõige olulisemaks vabadust, mida ei piiraks institutsionaalsed raamid. Prantsusmaa okupatsiooni ajal Pärsimägi arreteeriti ning peagi hukati ta koonduslaagris.
Lühikesest elueast hoolimata jõudis Pärsimägi tõusta üheks tunnustatumaks kunstnikuks, kes kerkis esile vahetult enne Teist maailmasõda. Tema 1930ndate keskpaiga loomingule niivõrd iseloomulik aktitöö on äratuntavalt pärsimäelik: figuuri täpse väljajoonistamise asemel sulandub inimene tasakesi ümbritsevasse värvi, mis on maalitud suurte pindadena. Kunstnik keskendub siin värvide koosmõju uurimisele, avastades uusi ja uusi võimalusi.
Teos esineb viimase Karl Pärsimäele pühendatud suurema näituse (1966. aastal Tartu Kunstimuuseumis) kataloogis (nr.8, lk.45; Tartu Riiklik Kunstimuuseum, 1966).