Juhan Püttsepa varane looming on harvaesinev, pigem võime kohata tema hilisemaid maastikke, mil kunstnik töötas õppejõuna nii Tartus kui Tallinnas. 1930ndad aastad laiemalt on meie ajaloo nostalgia, kuhu ikka igatsusega vaadata - aeg, mis tundus olevat nii stiilne, nii loov, nii elujõuline. Selle töö valmimise ajaks oli Püttsepal Pallase kunstikool juba seitsme aasta jagu selja taga. Juhan oli Pallase esimesi õpilasi ja lõpetas selle pärast mõningast majandusraskuste tõttu tekkinud vaheaega 1929. aastal. 30ndate teisel poolel oli ta aga juba tuntud kui pallase koolkonna iseloomulik esindaja, kelle meelismotiiviks oli maastik, looduslähedane, mahlakas, maaliline ja idülliline. Just 1930ndaid aastaid peetakse kunstiloolaste sõnul Püttsepa kõrgperioodiks, mil ta maalis mitmed oma parimad teosed. M. Eller mainib ka käesolevat teost - „Maastik karjaga.“ Sellest pastoraalsest, üldistatud ja panoraamsest maaelustseenist õhkub elurõõmu. Töös on ühendatud oskuslikult maalähedane ent kunstis läbi aegade armastatud karjusemotiiv ja õhuline impressionistlik kujutamise laad - kooslus, mis teeb töö atmosfääri erakordselt poeetiliseks ja ajatuna nauditavaks. Punased lehmad looklemas üle suvise karjamaa, valged lambad kui pilved rohelist radapidi kõrval. (P. Ausman)