Arnold Simson

Simson alustas valdavalt argieluliste õlimaalidega, kuid pühendus alates 1950. aastatest akvarellile, milles arendas välja väga isikupärase tehnika, mille järgi teda enamasti tuntaksegi. Varasem suureformaadiline õlimaal on seetõttu haruldane ja üllatav leid. Võrdlemisi erandlik on, et kunstnikku ei ole olustikumaalis huvitanud mitte niivõrd kujutamine, teema edasiandmine, kuivõrd puht maalilised probleemid: faktuur ning värvilaikude rütm - nauditav on jälgida pastoossete kerajate lillekimpude vastandamist rõivaste rahulikumale, monokroomsematele ja geomeetrilisematelegi pindadele. Äsja Tartu Kunstiinstituudi lõpetanud kunstniku taoline lähenemine olustikumaalile ja ka n.ö. kammerlik teemavalik tõendab, et nõukogulik ideoloogia polnud veel suutnud murda pallaslikku kunstiõpetust ja -praktikat.