Hugo Lepik

Hugo Lepiku näol on tegemist veel ühe kunstnikuga, kelle laiem tuntus pärastsõjaaegses Eestis oli muudetud võimatuks, kuna Lepik lahkus 1944. aastal Rootsi. Ometi jõudis ta juba enne sõda tõusta silmapaistvaks kunstnikuks. Pärast õpinguid Tallinnas ning Saksamaal asus ta juhatama graafikatöökodasid ning hakkas tööle vabajoonistuse õpetajana. 1939. aastal öeldakse tema kohta: “On märkimisväärt, et graafilise kunsti eriteadlane on tegeliku kunstnikuna üldsusele tuttavaks saand päämiselt maalijana, ja koguni silmapaistva eduga maalijana.”
Seitse aastat pärast kodumaalt lahkumist seisis Lepik kusagil Rootsi linnakeses ning silmitses molberti tagant bussiastuvaid inimesi. Linnamaastiku jäädvustajana tõi Lepik oma pildile nii suured rohelised puud ja kastaniõied töö paremas servas kui ka punase baretiga Proua ning kohvreid kandva Härra. Moodsa linnaelu jäädvustusena mõjub pilt nostalgilise tagasivaatena 1950ndate väikelinna ellu. Sarnaselt hea portreega suudab Lepik luua linnavaate, mis kehtib alati ja kõikjal. Eriti kevadeti.