Ülo Sooster

Ülo Sooster on kunstnik, kelle nimi veel kümmekond aastat tagasi ei tohtinud öelda laiemale publikule midagi, kuid kes tänaseks on tõstetud Eesti moodsa kunsti vaieldamatuks liidriks. Just tema ümber koondunud seltskond käivitas nii Eestis kui ka Moskvas otsinguid ja katsetusi ning seetõttu peetakse Soosterit õigustatult üheks vähestest Eesti kunstnikest, kelle nimi on oluline ka rahvusvaheliselt.
Sooster astus endisesse “Pallasesse”, mis võimude vahetudes oli vahetanud küll nime, ent mitte veel olulisel määral sisu, 1945. aastal. Neli aastat kestnud õpingute ajal oli tema peamiseks õpetajaks Elmar Kits ning parimaks sõbraks Valdur Ohakas. Juba siis tekkis Tartus õppinute seas väike seltskond, kes omavahel koos käis ning pidevalt kunstiküsimuste üle arutles. Kohtuti Tartu kohvikutes, laenati üksteisele erialaseid raamatuid, vaieldi, vaieldi, vaieldi … Ja kui 1949. aastal Sooster, Ohakas jt. arreteeriti, siis osa süüdistusest oli isegi õige – nad ju tõepoolest tahtsid minema, Pariisi või Itaaliasse, et tutvuda sealse kunstieluga.
23-aastase Soosteri joonistuste puhul tuleb esmajoones tähele panna ja imestada, et ajalugu on hoidnud alles noore kunstitudengi tööd. Tudengi, kellest veel 1947. aastal ei teatud oodata seda, mis järgnes. Ilmselt on ka antud joonistused valminud just mõnes kohvikus, kus Sooster laua taga istudes ja vaikselt nohisedes midagi visandas. Tõstis siis pea ja ütles mõne sõna. Sest vaidlus oli täies hoos.