Alfred Hirv

Alfred Hirv, kunstnik, kelle peamised õpi- ning loominguaastad möödusid 20. sajandi alguses eestlaste “pealinnaks” kujunenud Peterburis, on tänaseni üks silmapaistvamaid realistlikust koolkonnast tõukuvaid autoreid siinses kunstiloos. Nii ehk ei panegi imestama, et Ants Laikmaa monograafias on Alfred Hirve nimetatud üheks “kuldse kolmiku” liikmeks, kes panid aluse eesti kunstile.
Teised kaks? Johann Köler ja Amandus Adamson.
Alfred Hirv sündis Petseris talumehe pojana, siirdudes peagi Peterburi Stieglitzi Kunsttööstuskooli õppima. See oli kool, milleta eesti kunstiajalugu poleks: Hirve koolikaaslaste sekka kuuluvad teiste seas Konrad Mägi, Nikolai Triik jpt. Varakult võttis Hirve, keda Tiina Abel nimetab “suureks ja varaküpsenud andeks”, enda õpilaseks vene realistliku maalikoolkonna üks suurnimesid Julius Sergius von Klever, 18-aastaselt siirdus noormees juba Rooma Kunstiakadeemiasse ning veel aasta hiljem Münchenisse Ažbe kunstikooli. Samas koolis õppis mõned aastad hiljem teatavasti ka Wassily Kandinsky. Kuigi Hirve eluloo uurijad märkavad süstemaatilise kunstihariduse puudumist, korvas noor kunstnik selle “väikehollandlaste” loomingu tundmaõppimisega. Tulemuseks akadeemilises laadis loodud teosed, mis tänaseks on muutunud ülimalt haruldaseks. Peamiselt Venemaal töötanud Hirve loomingu enamik on jäänud Venemaale ning siin on tema töid liikunud äärmiselt harva. Teada on umbes sadakond teost, neist 23 on erinevatel aegadel enda kogusse soetanud Eesti Kunstimuuseum ning veel mõned Tartu Kunstimuuseum. Suurt osa neist on eksponeeritud suurtel Hirve väljapanekutel mõlemas muuseumis ning eesti kunsti ülevaatenäitustel Itaalias, Saksamaal ja mujal.

Alfred Hirve poolt loodud portreid on üldse teada kõigest kümmekond, kuigi Tassa nimetab Hirve portreid “väljapaistvateks tulemusteks” ning Tiina Abel räägib temast kui “andekast figuurimaalijast”, lisades siia juurde: “Hirv kuulub nende sajandivahetuse eesti kunstnike hulka, kelle looming, praegu tagasi vaadates, hakkab üha määravamalt kujundama eesti kunsti tollast üldpilti”. Tema hõrk “Akt roosiga” ühendab endas kõik niidid: peenest atmosfäärist täiusliku iluni. Üliharuldane näide eesti kunsti ühe alustala loomingust võiks juba ise moodustada terve kollektsiooni, pakkudes korraga nii kunstiajaloolist hindamatust kui ka lõpuniviidud esteetilist naudingut.