Hando Mugasto jõudis hoolimata varasest surmast tõusta kunstnikuks, kelle töid märkas ja märkis iga kunstinäituste arvustaja. Wiiralti ning Vabbe õpilasena “Pallases” omandas Mugasto kiiresti ja põhjalikult väljapaistvad graafikuoskused. Varaküpse ja äärmiselt andeka kunstnikuna räägitakse kõigest 17-aastase Mugasto linoollõigetest. Tema loomingut iseloomustab nii temaatiline mitmekesisus kui ka võrdlemisi raskepärane ja arhaiseeriv laad. Monotüüpiaid on Mugasto puhul teada võrdlemisi napilt ning peamiselt just 1920ndate lõpust ja 1930ndate algusest. “Maastik” liidab endasse graafiku puhul ootamatuna mõjuva värvierksuse ning tüüpiliselt handomugastoliku teemavaliku. Talumees, vanker ja hobune, kodutee, talud ning loodus moodustasid Mugasto jaoks harmoonilise terviku. Sellest ta enam lahti ei lasknud.