Alfred Hirv

Pärast reise Pariisi ning Hispaaniasse algab Hirve kõrgaeg aastatel 1907-1909, mil valmivad kunstniku kõige olulisemad tööd, ilmuvad märkimisväärsed reproduktsioonid ning saadetakse kutseid näitustele. Samal ajal Peterburis õppinud noored eesti kunstnikud on meenutanud, kuidas nad sättisid oma käike Daziaro ja Avanco kunstiäridesse, mille vaateakendel olid “Hoffmanni, Kleveri ning Hirve maalid”. Nimetatud perioodil valminud Hirve töid on peetud tõestuseks sellest, kuidas “peegeldub kunstniku kiindumus ainesse ning avaldub materjali edasiandmises meisterlikkus ja tehniline kergus” (Tassa), siin on nähtud “värskust ja maalimisrõõmu” (Marina Raup) ning “meelaste, külluslike ja kaunite, ent samas korrastatud objektide maailma” (Tiina Abel).
Alfred Hirve loomingu kõrgajal valminud “Natüürmort” peegeldab hiilgavalt kunstniku tõsist, ülimalt süvenenud ning samas loomingulist lähenemist. Kindlasti tuleb tähele panna ühelt poolt Hirve meelismotiivide (viinamarjad, punutud korv, pudel) meisterlikku kujutamist, teisalt aga haruldaselt mahlakat ning varjunditerikast värvikasutust. Hirv (kelle viiulimängu ning peent muusikalist taju meenutas Kristjan Raud aastakümneid hiljemgi) mängib siin tegelikult ju piiratud arvul värvinootidel, ent teeb seda viisil, mis muudab õigustatuks kunstiteadlaste arvamuse, mille kohaselt “leidus talle vaevalt sajandialguse Peterburis natüürmordi alal võrdseid kunstnikke”.