Oskar Hoffmanni võib nii kunstnikusaatuse kui tähenduse poolest võrrelda Eduard Gebhardtiga. Ka Hoffmann sündis Eestis, Tartus lihtsa pagari pojana, ent vaevalt 21-aastaseks saanuna siirdus temagi välismaale õppima. Düsseldorfi Kunstiakadeemias sai kunstniku olulisimaks õppejõuks just Gebhardt, hiljem ka Eugen Dücker, kellega koos moodustus legendaarne “Düsseldorfi koolkond”. Need olid kunstnikud, kelle looming saavutas rahvusvahelise mõõtme ning kelle võrdlemisi sarnane maalimislaad kujunes omaette kvaliteedimärgiks. Kunstniku tiitlitejadas on ilmselt olulisim Peterburi Keiserliku Kunstide Akadeemia auliikme staatus, ent samavõrra oluliseks võib pidada tema erakordset populaarsust Peterburi kunstipubliku ning Eesti kunstiteadlaste seas, kes on Hoffmanni m.h. “Eesti Rembrandtiks” nimetanud. Tööle “Hilissuvine maastik” pole Hoffmann seekord toonud seiklema ühtegi inimest. Eepilisele paisutamisele eelistab ta intiimset ning isiklikku laadi. Oma maastikuvaates on Hoffmann hämmastavalt vaba ning maaliline, tabades nii hilissuvele tüüpilist küpset meeleolu kui ka kivide ning viljapõllu peeneid toonierinevusi. Veidi viltune aed, looklev jalgrada ning nähtamatu tuul on selged tõendid, et kunstnik ei vaata maastikku eemalseisja pilguga, vaid sukeldub “kaasasündinud värvimeelega” (Anne Lõugas) motiivi erinevatesse kihistustesse. Võime kindlad olla. Hoffmann on ise siin.