Agu Pihelga võiks mitmes mõttes sättida Evald Okase kõrvale. Mõlemad õppisid vähemalt mõnda aega paralleelselt Riigi Kunsttööstuskoolis dekoratiivmaali ning mõlema õppejõuks oli August Jansen, kuigi Pihelga puhul tuleb märkida ka Roman Nymani mõjutusi. Juba 1934. aastal kooli lõpetanud Pihelga asus edasi õppima, ent sajandi alguse Peterburi või Saksamaa asemel siirdus ta hoopis Soome, tõmmates sel moel Eesti kunstiajalukku uue tõmbekeskuse. Soome Kunstiühingu koolis jõudis Pihelga õppida kolm aastat ja tagasi pöördudes sai ka temast kiiresti pikaaegne ning hinnatud õppejõud ERKIs. “Võrkude kuivamapanek” annab omapoolse tõlgenduse Okase “Vana kaluri” temaatikale, kuid Pihelga lähenemine on sootuks teine: mastaapsusele eelistab ta napimaid vahendeid, portreele mitme tegelasega ning tegevusega stseeni, maalilisele täpsusele vabakäelisemat lähenemist. Põhjalikult siinse akvarelli ajalugu uurinud Pihelga tõlgibki akvarelli maali konteksti, võttes üle värvide hoogsuse ning teatava vabaduse motiivi kujutamisel. Siin ei ole liigset paatost, kunst on Pihelga jaoks võimalus teha galantne, ent diskreetne ja aus žest rannarahvale.