Andres Tolts

1960ndad oli eesti kunstis kummaline aeg. Näis, et senised riiklikud ning rahvuslikud kunstikaanonid ei tahtnud enam ainuõigetena kehtida, et pealetulev noor põlvkond, kes oli vaba represseerimishirmust ning vaba “Pallase”-koolkonna traditsioonilistest väärtustest, otsib uut. Tekkisid üha tihedamad kontaktid välismaailmaga, kus kunstielu oli just sel perioodil eriliselt elav ning muutusterohke. Siia jõudis ka kogu kuuekümnendate muretu meeleolu ning üha enam süvenes põlgus ametlikult normeeritud reeglite vastu. Järgnevad sündmused on Eesti kunstiajalukku kirjutatud kui “avangard” ning 1960ndate teist poolt märgistatakse järjekindlalt “kaasaegse kunsti Eestisse jõudmisena”. See ei ole lihtsalt väike nihe. See on küsimus uuest ajajärgust.
1964. aastal asutatud kunstnikerühmitus ANK’ 64 (kuhu kuulusid teiste seas Jüri Arrak, Malle Leis, Tõnis Vint jt.) oli üks esimesi avangardrühmitusi, kellega seostatakse ikkagi teatud esteetiliste positsioonide juurde jäämist. Tõelist murrangut, uue maailmataju tulekut ning uue vormikeele kasutuselevõttu nähakse legendaarses rühmituses SOUP`69, mille tuumiku moodustasid Leonhard Lapin, Ando Keskküla, Ülevi Eljand. Ja Andres Tolts.
Rühmituse teeneks loetakse eelkõige seda, et siia jõudsid esmakordselt Eesti kunstiloos erinevad maailmas olulised märksõnad, millest enim rõhutatakse popkunsti mõju. See on suund, mis seab oluliseks argise tõmbamise kunsti konteksti ning mis ei hooli enam akadeemilistest väärtustest, vaid püüab juba tuntu kordamise asemel kehtestada uut. Eesti popkunstnikud on tänaseks muutunud legendiks, kes hoolimata oma võrdlemisi lühikesest tegutsemisperioodist tõusid siinse avangardi vaieldamatusse tippu. Nende skandaalsed näitused vapustasid kunstimaailma ning tõid siinsesse kunstilukku täiesti uusi võimalusi. Andres Toltsi looming moodustab siin omakorda täiesti eraldi peatüki, kuna just temast alustatakse enamasti popkunsti ning avangardkunsti uurimist. 1960ndate teise poole olulisima autorina kirjutas Tolts end ajalukku ning suutis tõusta Eesti 20. sajandi teise poole uuendusliku kunsti emblemaatiliseks autoriks. On vähe kunstnikke, kelle mõnest tööst piisab kogu kunstiajaloo muutmiseks. Ent Andres Tolts, kelle popist kantud maale on tegelikult võrdlemisi vähe ning neistki valdav enamik juba erinevate muuseumite poolt kogudesse soetatud, on just säärane kunstnik.

Auto.


Andres Toltsi “Auto” kuulub vaieldamatult Eesti avangardkunsti tippklassikasse ning selle olulisust viimase 35 aasta Eesti kunstiajaloos on raske ülehinnata. Laialivalguvad vormid, 1969. aastal moodsa linnaelu aksessuaarina mõjunud automobiil, popilikult rõõmsad ja elavad suured värvipinnad, biitlite esteetikast kantud pikajuukseline inimfiguur ning kogu situatsiooni paradoksaalsus ja ülesehituse ebaloogilisus signaliseerivad meile sootuks teist esteetilist kultuuri kui seni oldi harjutud. Ühelt poolt paneb imetlema noore autori julgus tabude ületamisel, teisalt märkame selgelt väljakujunenud kunstniku käekirja. Harjumatute värvikombinatsioonide katsetaja ning kaasaegse Nõukogude popkultuuri analüüsijana oli Andres Tolts ületamatu. Saavutatud meeleolu on härrasmehelikult irooniline ning nooruslikult uljas. Polegi siis imestada, et “Autost” kujunes Eesti kunstiajaloos omaette teetähis – miski, millega seoses saame rääkida kunstnik Andres Toltsist ning tema teedrajavast rollist Eesti kunstiloos.

Teos on esinenud näitustel:

1969. aastal Kabli vabaõhunäitus (avangardrühmitused SOUP’69, Visarid, ANK’64)
1990. aastal Tallinna Kunstihoone SOUP’69 näitusel
1999. aastal Eesti Kunstimuuseumi näitusel “Kronoloogia”. Andres Toltsi töid aastatest 1967-1998.

Teos on reprodutseeritud:

Eesti kunstnikud. Sorose Kaasaegse Kunsti Keskus. Tallinn: 1998.
Lühike Eesti kunsti ajalugu. Tallinn: 1999.
Andres Tolts. Ülevaatenäitus Eesti Kunstimuuseumis. Kataloog. Tallinn: 1999.