Juhan Nõmmik

Juhan Nõmmik jõudis “Pallasesse” juba 18-aastaselt ning pärast kooli lõpetamist 1929. aastal kujunes temast kiiresti sama kooli õppejõud. Lühikeseks ajaks tõusis Nõmmik koguni nime vahetanud “Pallase” juhatajaks, kuid sunnitud lahkumine Rootsi tõmbas tema siinsele karjäärile kriipsu. Ometi – sarnaselt Endel Kõksile või Eduard Wiiraltile – jätkas ka Nõmmik aktiivselt loominguga tegelemist. Kui “sõjaeelne” Nõmmik oli eelkõige realistlik Eestimaa vaadete jäädvustaja, siis hilisemate kümnendite teostest tõstetakse üksmeelselt esile pärast 1959. aasta reisi Hispaaniasse valminud elavaid ja õrnu vaateid.
Altea, Costa Blanca üks kirkamaid linnu Hispaania idarannikul, on loomulikult võluv mitmel eri moel. Nõmmik on neist valinud kõige maalilisema ning tegelikult raskestitabatavaima. Arhitektuur saab talle ettekäändeks veidi salapärase miljöömotiivi valimisel, “ilus päikeseline ilm” loob Nõmmikule aluse kummaliselt hõljuva valguse käsitlemisel, mis lahustab endasse kõik varjud, eksootiline loodus on Nõmmiku silmis aga eelkõige võimalus tavatute värvide uurimisel. Kui Eerik Haamer avastas samal aastal Hispaaniast enda maalidele eelkõige argiseid motiive ning dekoratiivseid vorme, siis Nõmmik näeb atmosfääri, vaevutajutavat “seda”, millest Hispaania koosneb ja mida Hispaania tähendab.