Herbert Lukk

Herbert Lukk täiendab nukrat rida varakult lahkunud suurannetest. Kuigi kõigest 26-aastaselt Vabadussõjas langenud Luki loomingutee seisis suures osas alles ees, jõudis tema tegevus ometi jätta märkimisväärse jälje. Legendaarse Ants Laikmaa juures esmase kunstihariduse saanud Lukki on nimetatud koos Oskar Kallisega Laikmaa “kõige andekamateks õpilasteks” (Reet Varblane). 1910ndate aastate teisel poolel täiendas Lukk ennast Helsingis ilmselt Soome Kunstiühingu juures ning siin nähakse ka tema peamisi mõjutajaid. Hoolimata noorusest jõudis Lukk mitmeid kordi lähenemisi vahetada, ent enim märgitakse siiski “maalimisviisi, kus vorm kujuneb erksatest mosaiiksetest värvitäppidest”. Just selles laadis tehtud töödega jõudis Lukk osaleda ka mõnel näitusel, kus ta kohe tähelepanu äratas. Ärksamat intelligentsi koondav rühmitus “Siuru” tõstis teda korduvalt esile, nähes Luki loomingus kvaliteete, mis seni eesti kunstis puudusid.
“Linnavaade” on vaieldamatu kunstiajalooline rariteet, kuid saame rääkida ka teose iseväärtustest. Siin on villemormissonilikku värvide ja pintslilöökide eriomast mängu, aga siin on ka ootamatu vaatenurga valimist ning kammitsevate traditsioonide hülgamist. Tänaseks äärmiselt haruldaseks muutunud Luki teoseid on soetanud enda kogusse loomulikult ka Eesti Kunstimuuseum. Rõhuasetus? Tallinna linnavaadetel, millele on omane “puhas ja rõõmsalt kirgas koloriit” (Ene Lamp).