Ilmar Malin on tänaseks end Eesti kunstilukku kirjutanud eelkõige kolme nähtusega: viljaka kunstiteoreetikuna, siinse sürrealismiloo olulisima autorina ning ühe väikese seeriaga, mis valminud 1961. aasta retkel Kagu-Aasiasse. See on seeria, mida on hinnatud Malini enda loomingulise pärandi kontekstis erandlikuna, üldistel mõõdupuudel aga uuendusliku ja avastuslikuna. Rull tapeeti kaenlas ning mõned head sõbrad kaasas, asus Malin 1961. aasta suvel teele. Juba enne reisi otsustas kunstnik – teda ei huvita postkaardivaated, vaid inimesed. “Reisijad” on üks paremini tuntud näiteid sellest otsusest. “Eksootiline värvikirevus” on siin sujuvalt tõlgitud “huvitavaks võõrapärasuseks”, ent värvidest ja vormikatsetustest enamgi huvitab Malinit siin ikkagi inimene. Temagi on võtnud argise situatsiooni, ülerahvastatud bussi ja inimesed reisimist ootamas, kuid loobunud magusast idüllist ning keskendunud peene huumoriga olukorra vahetule iseloomule. See ei ole töö, kus on kujutatud tardunud ja viimistletud eluhetke. See on töö, kust kõik lood alles algavad.