Julius Gentalen on üks huvitavama saatusega kunstnikke ennesõjaaegses Eestis. Kui reeglina eeldas kunstimaailmas läbilöömine “Pallase” koolitust või loetud ateljeekoolide läbimist, siis Gentaleni tee kunsti juurde oli tunduvalt keerulisem. Ühtlasi peegeldab see “keerukus” tema sihikindlat tahet ning suutlikkust ka iseõppijana tunnustatud autoriks saada. Pärast erinevaid koole jõudis Gentalen õppida ka õigusteadust, kuid eelkõige Ants Murakini ja Villem Ormissoni näpunäidete järgi liikus ta pidevalt hoopis maali ja akvarelli juurde. 1930ndate teine pool tunnistab Gentaleni kõrgperioodi. Tema tööd võetakse kaasa olulistele eesti kunsti ülevaatenäitustele Riiga ja Kaunasesse, aga ka Rooma, Antverpenisse ja mujale. Just sellest perioodist pärit linnavaateid hakkasid oma kogudesse soetama siinsed muuseumid, sh riiklik kunstimuuseum. Gentaleni käesolev Tallinna vaade on haruldane näide tema tipp-perioodist, mis ühendab meisterliku oskuse liita tõetruu pilguheit linnale ning vabakäeline värvikäsitlus. Ühtlasi jaotab Gentalen oskuslikult värve mööda pildipinda: valged pilved kõnelevad paremal all nurgas oleva kummalise puuga, roheline puudevöönd on kontrastiks pruunikas-hallile Toompea müürile.