Alfred Hirv

Alfred Hirve teekonda vaesest Võrumaa Urvaste perekonnast Peterburi kõrgseltskonna üheks lemmikkunstnikuks on muidugi juba omaette lugu. Ent pere eneseohverdamine tema haridustee nimel kandis vilja: Alfred Stieglitzi kunsttööstuskooli järel (kus õppis enamik 20. sajandi olulistest eesti autoritest) tulid eraõpingud akadeemik Julius Kleveri juures. Juba 17-aastaselt kutsuti Hirv esmakordselt Peterburi kunstinäitusele, mis vene maalikunsti toonast taset arvestades on enam kui märkimisväärne. Keiserliku Peterburi kunstnike seltsi näitus märkis ühtlasi Hirve kuulumist antud seltsi, kusjuures mõne aasta pärast valiti ta koguni seltsi esimeheks. Hilisemad õpingud Roomas ja Münchenis vaid lisandasid Hirve süvenemist 17. sajandi maalikunsti väärtustesse.
Kuigi tema loomingut on teada äärmiselt vähe ning seegi napp ülevaade on hajunud peamiselt siinsete muuseumite ja Venemaa avaruste vahel, võib kindlalt väita, et Hirve leivanumbriks oli natüürmort. Just siin oli Hirv ületamatu nii tegelikkuse täpsel tabamisel, värvierksuse loomisel kui ka valgust, varju ja peegeldusi uurides. Hirve süvenev tähelepanu sundis teda ikka ja jälle tagasi pöörduma tuttavate motiivide juurde. Vaskkann, arbuus, viinamarjad ja õunad on Hirve vaieldamatult tuntuimad modellid, kus ilmneb selgeimalt nende meisterlik ja filigraanne läbitöötatus.