August Jansen on kunstnik, keda Voldemar Vaga on oma eesti kunsti ajaloo käsitluses nimetanud “Noor-Eesti” ajajärgu üheks olulisemaks nimeks. Tabavalt märgib Vaga, et kui mitmed Janseni eakaaslased olid alustanud oma haridusteed Venemaal, kuid jätkanud siiski Lääne-Euroopas, siis Jansen, “kolmas juhtiv maalija Mägi ja Triigi kõrval”, oli täielikult vene koolitusega. Esmalt Narvas kalevivabriku juures läbi juhuse joonistajaks saanud, siirdub Jansen Peterburi, kus õpingud kestavad erinevates koolides kokku 14 aastat. Hoolimata rahvusvahelisest haridusest torkab Jansen algusest peale silma teravdatud huviga rahvusküsimuse vastu. Tema looming hakkab juba 1910ndatel tegelema Eestile omasega ning pole imestada, et äreval 1942. aastal jõuab Jansen taas südamelähedase teema juurde tagasi. Rannarahva teema, mis talle juba kooli ajal oli omaseks saanud, tõuseb taas huviorbiiti just sõja ajal. Rahvariietes inimesed tegemas oma harjumuspärast tööd näib selge sõnumina. Ometi ei reeda Jansen ka siin seda, mida Vaga tema suurimaks iseväärtuseks pidas: “koloriidi ühtlus, nüansiküllus ja toonirikkus”.