Riina Kivirüüt

Elu koosneb päevadest. Need on sadade hetkede kogumid, mis algavad ühel viivul ning lõppevad hiljem, et teha teed uutele. Kestes nõnda nädalaid, kuid ja aastaid. Olles täidetud tunnete, mõtete ja tegudega ning elades hiljem edasi mälestustes, mis on jutustused toimunust.
Vaadeldes pidevalt ringitormavaid inimesi ja võrreldes neid isikutega, kes midagi ei tee või teevad ainult niipalju, kui hädapärast tarvis. Võib veenduda, et kuigi esimeste elu on pingelisem ja raskem, on see ometi huvitavam kui viimastel. Paigalseisjad ja kõrvaltvaatajad võivad küll olla õnnelikud. Kõik on hästi, kuna neil pole pingeid, tegemata töid, täitmata ülesandeid, kuid nende elu valdab tühjus. Viimaseid pole otseselt ülejäänud inimkonna jaoks olemas. Kuna nad ei ela. Nad ainult eksisteerivad.
Päev on viivudest kootud kangas, kus kõik niidid on üksteisest läbi põimunud. Iga minut on sõltuv eelmisest. Täienedes ja muutudes kogu aeg, kas kirevamaks, monotoonsemaks või hallimaks, olenevalt olukorrast. Viimane on pidevas muutumises tänu tegude ja mõtete survele, mis omakorda tekitavad tundeid, erinevaid arusaamu ja uusi tegevusi, mis möödudes ajalooks saavad ja mälestustes koha leiavad.