Vladimir Bogatkini reisimuljed jõuavad meieni kahel moel. Ühelt poolt muidugi motiiv ise: hoolikalt valitud ja ümbritsevast argisest mürast puhastatud detail. Ühtaegu iseloomulikult veneetsialik, teisalt romantiline vaade paadimehele, kes tasakesi vaataja eest pildi sügavusse sõuab. Teisalt on Bogatkin täpne ka stiili valides. Nappe vahendeid kasutav, õrnale joonele toetuv ning üllatavalt palju tühja ruumi usaldav Bogatkin aimab siin ehk eneselegi teadmata järele hiinalikke traditsioone. Pigem hieroglüüf kui miski muu: konkreetne, aga poeetiline.