Karin Lutsu sõjaeelne looming on väga hinnatud kahel põhjusel: kunstilise taseme kõrgus ning säilinud tööde vähesus. Nii märgitakse pea kõigi nende juurde kas teadmata kadunud või mõni riiklik muuseum, loetledes kokku kõigest 61 tööd alates 1925. kuni 1941. aastani. Ka käesolevat maali on siiani peetud kadunuks ning märgitakse, et kui Luts 1929. aasta lõpul uute töödega esines, siis tänaseks „pole õlimaale kahjuks säilinud, isegi mitte fotosid neist” (M. Joonsalu). Kuigi „Pallases” oli palju naisõppureid, oli Luts pea ainuke, kes pärast lõpetamist jätkas valitud rada. Ta õppis ka Pariisis, kogus muljeid, kuid tema andetüüp lisas eesti kunsti hoopis uue looja. „Roosid” on ühtaegu asjalik ja õrn, võrreldes varasemate natüürmortidega on lisandunud õhku, värvi ja valgust. Enamgi veel: „Natüürmortidest said tõsised maaliharjutused, kus mängiti läbi uued loomingulised taotlused”. Luts ei lepi kunagi ühe-kahe lahendusega, roosiõites on koos jõulised värvid ja tugevad varjud, ent motiiv on kerge ja õhuline. See on motiiv, mis on leitud, üles maalitud, siis kaotatud ning nüüd taas üles leitud.
Teos on ära märgitud kataloogis „Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused” (Tartu Kunstimuuseum 2005, lk 220).